Põhimõte nr 12: tee ühistranspordi kasutamine meeldivaks
Ühistranspordi atraktiivsus ja kasutusmugavus sõltub kogu teekonna mugavusest, mitte üksnes ühissõiduki ühenduskiirusest või sõiduvahendi mugavusest. Tänavaruumi kavandamisel tuleks ühendada ühistranspordipeatused ja sihtkohad kasutajale meeldivaks liikumisruumiks.
Selgitused
12.1 Inimesed valivad selle, mis on mugav ja meeldiv
Kui ühistransport on kiire, lihtne, puhas ja turvaline, valivad inimesed selle vabatahtlikult auto asemel. Kui aga ühistranspordi kasutamine on keeruline, aeglane või ebamugav, jääb see paljudele viimaseks valikuks.
12.2 Mida vähem autosid, seda vähem ummikuid ja saastet
Mida rohkem inimesi kasutab ühistransporti, seda vähem on autosid tänavatel, mis vähendab ummikuid, õhusaastet ja müra, teeb linnad rahulikumaks ja tervislikumaks.
12.3 Ligipääsetavus kõigile
Mugav ja lihtne ühistransport võimaldab liikuda ka neil, kes ei saa või ei taha autot kasutada – noored, eakad, madalama sissetulekuga inimesed ja liikumisraskustega inimesed.
12.4 Võimalus aega targalt kasutada
Hea ühistransport võimaldab reisijatel lugeda, puhata, töötada või suhelda – see parandab elukvaliteeti ja vähendab stressi, võrreldes autoroolis olemisega.
12.5 Tulevikku vaatav linn
Linnad, kus ühistransport on meeldiv ja hästi korraldatud, on enamasti rohelisemad, konkurentsivõimelisemad ja parema elukvaliteediga.
12.6 Sobiva laiuse ja mugava ootealaga peatus loob toimiva tänavaruumi
Bussipeatuste ootealad tuleks eraldada jalakäijate ja ratturite liikumisruumist ning kavandada reisijate arvule vastavalt piisava suurusega. Ooteala ei tohiks üldjuhul olla tänavaristlõikes laiem kui külgnev kõnnitee, sest suure käibega peatuse juures on ka alati palju jalakäijaid ja sagivaid reisijaid. Liiga kitsas või ootajate harjumustega mitte arvestav ooteala põhjustab ootamist väljaspool ooteala, sh rattateel ja kõnniteel. Liiga lai ooteala, mis kitsendab või katkestab kõnnitee ja rattatee, põhjustab jalakäijate, ratturite ja ühistranspordi ootajate teekondade ristumisi, konflikte ning ettenähtud liikumisruumi eiramist.
12.7 Reisijate, jalakäijate ja ratturite liikumisruumide selgus
Bussipeatustes peavad reisijate, jalakäijate ja ratturite liikumisteed olema loogiliselt paigutatud ja selgelt eristatud, et igaüks mõistaks lihtsalt, kus asub ooteala, kus liiguvad ratturid ja kus jalakäijad. Hea nähtavus ja arusaadav märgistus aitavad vältida segadust ja loovad turvalise liikumiskeskkonna. Üldpõhimõttena peaks rattur alati andma teed reisijale, kes tuleb bussilt või suundub bussi peale. Kui rattatee kulgeb peatuse ootealast mööda, ei pea rattur jalakäijale teed andma, välja arvatud märgistatud ülekäiguraja korral. Selged märgistused rattateedel ja ülekäigukohtades aitavad ära hoida arusaamatusi ja õnnetusi. Rattatee eristamiseks võib sõltuvalt inimeste hulgast ja ümbruskonna lahendusest kasutada erinevat värvi või pinnakatet, kõrguslikku eraldust või füüsilisi tõkkeid. Bussipeatust läbivad või sellest vahetult mööduvad rattateed võivad ohutuse tagamiseks sisaldada kiiruse rahustamise elemente, näiteks tõstetud platvorme või hästi nähtavaid ülekäiguradu, mida saab vajadusel täiendada liiklusmärkide või fooridega.