Selgitused

10.1 Erineva kiirusega liikumisruumide eristamine

Katete eristamine erinevates liikumisruumides aitab tänavaruumis intuitiivselt liikuda ettenähtud viisil ja kohtades, vältides kokkupõrkeid ja arusaamatusi. Erinevate kattelahendustega saab eristada erineva kiirusega ruume, viibimisruume läbiliikumisruumidest, sõidukite ruume ohutusribadest jms.

10.2 Linnaruumilise atraktiivsuse suurendamine

Sillutiskivilahendused sobivad esinduslikesse ja rahvarohketesse kohtadesse, kuid ka asfaltkattel on tänavaruumis oma koht. Asfalt annab võimaluse kasutada rulasid, rulluiske, tasakaaluliikureid. Asfaldiga osa ei pea olema lai, kuid peab võimaldama katkematut liikumist. Tänavaruumi liigendamine erinevate sillutiskivilahenduste ja mustritega aitab luua tervikliklahendust, suurendab atraktiivsust, väldib monotoonsust ning muudab jalgsi liikumise väärikaks ja meeldivaks. Erinevad kattelahendused võimaldavad külgnevate hoonete ja kruntide omanikel lisada tänavaruumi isikupära.

Looduslikud materjalid, nagu kivi ja puit, loovad tehislike materjalidega võrreldes meeldivama ja kutsuvama tänavaruumi.

https://www.researchgate.net/publication/269131245_Urban_Materials_for_Comfortable_Open_Spaces

Mitmekesised ja esteetiliselt meeldivad sillutislahendused parandavad inimeste meeleolu ja suurendavad rahulolu avaliku ruumiga.

The Psychological Effects of Urban Design | Topophilia

10.3 Liikuja, sealhulgas vaegnägija, orienteerumise hõlbustamine

Tänavaruumis tuleb katete abil luua vaegnägijatele ja pimedatele liikumist soodustav ruum, kasutades spetsiaalseid suunavaid (soonelisi) ja hoiatavaid (mummulisi) taktiilseid sillutiskive ja elemente.

10.4 Kujundada tuleks terviklikud teekonnad

Kujundada tuleks terviklikud teekonnad (nt auto peatumiskohast sihtkohta) ning alustada tuleks ohtlikest ja ruumiliselt keerukatest kohtadest (nt ristmikud, ülekäigurajad ja ühistranspordipeatusted). Soovitav on tähistada kõrguslikult või pinnatöötluselt eristuvalt ka kõnnitee serv ning vabas liikumisruumis paiknevad takistused (nt postid ja puud).

10.5 Kõnnitee eristamine ainult sillutiskivi kattega

Kõrguslikult eristamata tänavaruumi lahenduse korral tuleb kõnniteel autoliikluse vältimiseks kõnnitee eristada kas 0 cm kõrguse äärekiviga või selgelt eristuva kattelahendusega. Eraldatud teeosa võib ohutuse tagamiseks ning autode peatumise või parkimise vältimiseks piiritleda linnamööbli, postide, pollarite ja vajadusel ka liiklusmärkidega.

10.6 Liiklust rahustavad lahendused

Sillutiskivi kasutamine sõiduteel ja rattateel ning sillutiskivi kattega sõidutee/sõiduraja visuaalne kitsendamine toimivad väga tõhusa liiklust rahustava meetmena, suurendavad tunnetuslikult tänavaruumis jalakäija kesksust ja tõstavad autojuhtide tähelepanelikkust. Sõiduteel, kus jalgratturid ja autod liiguvad koos, ning rattatänaval võib kiiruste ühtlustamiseks kasutada krobelise pinnaga sillutist, samas kui ratturite liikumisruum võiks olla asfalteeritud või kaetud sileda sillutiskiviga.

10.7 Jalgrattateede kate

Jalgrataste sõidumugavuse suurendamiseks on jalgrattateedel eelistatud asfaltkate, kuid ka jalgratta liiklust võib olla vajalik rahustada, sh sillutiskivi kattega.

Üldpõhimõttena võiks jalgrattatee kate olla ühtselt üle Eesti kavandatud punase pigmenteeritud asfaldiga, sh punase täitematerjaliga (nt toon: RAL 3009 Oxide red).  Esinduslikumates kohtades võib rattateed sillutada suuremõõtmeliste plaatidega. Kui jalg- ja rattatee asetsevad kõrvuti, kuid pole kattega eristatud, tuleb need lahutada äärekivi või eristuva katteribaga. Normaalmõõtmetes rattatee tuleks eristada ka kõrguslikult, kavandades see kõnnitee tasapinnast umbes 2–4 cm madalamale ning kasutades kaldservaga äärekivi.

Jalgrattateede nähtavuse suurendamiseks suurema ohuga kohtades (nt ristmikel) võib kasutada lisaks kontrastset värvi (värviline teekate ei mõjuta liiklusreegleid, kuid võib mõnikord liiklejaid eksitada). Oluline on, et värvimine ei vähendaks teekatte haarduvust, kuna see võib muuta rattaga sõitmise ohtlikuks. Värvimisel peab olema üldine loogika. Kui tee on värvitud, siis konfliktala mitte – ka rattur peab aru saama, et tegemist on ristmiku või ristega. Ristmikel on nagunii markeeringud, millel on ka tähendus.

10.8 Sademevee suunamine ja immutamine

Vähese haljastusega linlikus ja päikesele eksponeeritud keskkonnas tuleks eelistada heledamaid, päikesekiirgust hajutavalt peegeldavaid ning sademevee imbumist võimaldavaid katteid (vt ka põhimõtet nr 11).  Kõvakattega ala vähendamine peaks olema iga tänavaprojekti üks eesmärkidest. Kõigil pindadel, mis ei ole aktiivse liikumise alad ega viibimisruumid, tuleks kaaluda haljastuse, vett läbilaskvate katete ja pehmete katete kasutamist.

10.9 Keskkonnasõbralikud katted ja nende mõju linnakeskkonnale

Katete valikul on oluline arvestada nende keskkonnajalajälge kogu elukaare vältel ning mõju linnakeskkonnale, nt kuumasaarte vältimist, sademevee imbumist ning vibratsiooni ja müra taset.

Suure kasutuskoormusega tänavaosadel tuleks eelistada võimalikult vastupidavaid lahendusi, nt graniitkivi ja looduskivi, asfalti ja betoonkatet.

Vähese liiklusega tänavatel ning jalg- ja rattateedel kaaluda materjalide ringkasutuse võimalusi, nt pinnatud freesasfaldi või mustkatte (bituumeni seguga kaetud tihendatud freespuru või graniitsõelmed) kasutamist. Sobivad on ka fraktsioneerimata graniitsõelmetest (0–8 mm) siirdekatted, mis on hea tiheduse ja tasasusega ega tolma.

Vibratsiooni- ja müratundlikel lõikudel tuleb hinnata, kas sõiduteel sillutiskivi kasutamisest tulenev kiiruse langus ja sellest tulenev müravähenemine kaaluvad üles sillutise enda tekitatava võimaliku müra suurenemise. Sellistes kohtades tuleks kasutada sileda pealispinnaga, kuid libedusvastase töötlusega kive.

10.10 Avaliku ja privaatse ruumi eristamine

Tänavaruum peab suunama ruumi kasutajaid „õigetele“ liikumisteedele ja raskendama loata juurdepääsu (natural access control).