Lühikokkuvõte

Suur osa vanast on väärtuslik (ja soodne)

Lammutada on lihtne, aga taastada keeruline, kulukas ja aeganõudev; sageli võimatu, sest kaob ka tunnetuslik osa ruumist. Olemasoleva silmaspidamine tähendab olemasolevate struktuuride, linnalooduse, väljakujunenud mikrovõrgustike, maamärkide, materjalide säilitamist ja kasutamist maksimaalses mahus ja kõikides skaalades. Uue ruumiloogika kujundamisel tuleb lähtuda maahõivehierarhiast.

Olemasolev linnaloodus: säilitada elus ja eluta loodus ning kujundada lahendus nendest lähtuvalt. Puud, põõsad, rohttaimekooslused, muld, kivid, rändrahnud ja looduslikud veekogud on väärtused, mille asendamiseks kulub aastakümneid, nende likvideerimisel võivad kaduda terved kooslused ja elupaigad. Olemasolev linnaloodus on juba kohanenud ja saab iseseisvalt hästi hakkama, on välja kujunenud kohalike pisiimetajate, lindude, putukate jt elupaigad, kohapealne muld ja vesikeskkond on välja kujundanud sellesse paika kõige paremini sobiva taimekoosluste. Kohalikud, pärismaised taimeliigid on linnalooduse jaoks eriti väärtuslikud.

Kultuurilised ja tähenduslikud kohad ning elemendid:  hooned, sissepääsud, ajaloolised liikumisteed ja suunad. Ehitusel maapinnas leiduvaid objekte (kivisillutis, betoonplokid, talad-vaiad) ja ajaloolisi elemente (valgustid, postid, pingid, sildid, kaevukaaned) saab kasutada disainis, projekteeritud lahendust vajadusel täpsustades. See laseb senisel kihistusel uues koosseisus välja paista.

Vanad (ehitus)materjalid:  olemasolevat teekatet ja lammutusjääke saab enamasti kasutada uues lahenduses uuel või senisel otstarbel, viisil ja juhul, mis võimaldab tänava head kasutamist.

Põhimõtted pärandi hoidmisel

2.1 Olemasoleva tänavaruumi  säilitamine

Enne projekteerimise lähteülesande koostama asumist tuleb kaaluda, kas ehitamine või tänava täielik või osaline rekonstrueerimine, haljastuse uuendamine on ikka vajalik ja põhjendatud, või on ehk soovitud eesmärk võimalik saavutada lihtsamate lahendustega - üksnes liikluskorralduse muudatusega, ruumi ümberjagamisega, kiiruse alandamisega, tänavakatte markeerimisega, katendi aktsentidena asendamisega, liiklust rahustava elemendi lisamisega, linnamööbli, kunsti ja haljastuse lisamisega, valgustite disaini muutmisega, ajaliste piirangute kehtestamisega jms. Väikestel liikluskiirustel on võimalik rakendada ühiskasutuses ruumi lahendusi, sh loobuda kõnnitee rajamisest või rattatee ehitamisest (muutes nt tänava rattatänavaks ja eemaldades autoliikluse). Tänava haljastamiseks ja puude istutamiseks on võimalik lõigata auke teekonstruktsiooni jms. Katte täieliku eemaldamise asemel on võimalik kate uuendada kitsamalt, sh kitsendades ristmikke ja sõiduradasid, vähendada pöörderaadiuseid jms.

Sellised lahendused on sageli mõistlikud, sest võimaldavad rohkem tänavaid väiksema eelarve ja lühema ajaga kaasajastada.

2.2 Säilitada väljakujunenud ja toimivad tänavaruumi- ja liikluslahendused

Tänavaruumi kasutus võib olla pika aja vältel välja kujunenud ja kogukonnas üldiselt aktsepteeritud; ka juhul, kui see erineb tavapärasest liikluskorraldusest. Kaaluda selliste liikluslahenduste ja tänavaruumi kasutuste säilitamist, sest need on üldjuhul ohutumad kui uued mugavamad lahendused. Tänavatel, kus osa tänavaruumist - üks sõidusuund / rada - on hõivatud parkimisega, kaaluda sellise liikluskorralduse säilitamist ja mitte püüda sõiduteed laiendada või parkimist minema suunata. Sellised tänavad, kus ühel sõidurajal toimub liiklus kahes suunas, on enamasti head liiklust rahustavad lahendused.

2.3 Materjalid

Just ehituses, mis kulutab ligi 50% maailma maavaradest, tuleks teravalt silmas pidada ehitiste  elutsüklit: materjalide taaskasutamise võimalust peale hoone/ehitise elukaare lõppu, süsinikujalajälge, keskkonnaga suhestumist, tarbimiskoormusi jne.

Lammutatavatest ehitistest  saadavate materjalide kasutamist uute hoonete ja väliruumide juures ei peeta praegu veel ühiskonnas normiks, vaid pigem vaadeldakse kui erandjuhtu, kuid ka kõige väiksema koguse taaskasutus annab hoogu mõtteviisi muutumisele. Ühiskonnale kehastavad uued materjalid ikka veel staatust ja taaskasutus on pigem hädatarve kui teadlik tegevus. Muutuvas maailmas, kus inimese pillava eluviisi tõttu on üheksast planetaarsest piirist kuus ületatud, tuleb senised praktikad ümber mõtestada. Inimtekkelisi materjale, sh ehitusmaterjale, on maailmas juba sedavõrd palju, et isegi kui nende tootmine lõpetada, saaks olemasolevate ressurssidega suure osa vajaminevast uushoonestusest valmis teha.

https://www.euractiv.com/section/energy-environment/news/the-race-to-track-and-eliminate-embodied-emissions-from-buildings/ https://www.sei.org/publications/planetaarsete-piiride-ulevaade/

2.4 Taimestik

Alati on olemas kohapealne taimestik. Sageli on kooslused saanud omasoodu areneda aastakümneid ilma oluliste häiringuteta. See tähendab, et on välja kujunenud just sellele kohale ja tingimustele vastav kooslus, mis saab siin kõige paremini hakkama. Lisaks on siia kogunenud need putukad, kes neis kooslustes elavad ja linnud, kes neist toituvad jne. Võimalikult suures mahus selliste koosluste säilitamine (ja vajadusel uute liikidega täiendamine) annab avalikule väliruumile kohe suure eelise: osaliselt on rohelus juba olemas, on elujõuline ja loob värsketele lahendustele fooni. Olemasoleva haljastuse säilitamise peamised põhjused on ökoloogilised: välja kujunenud taimestik vähendab soojussaare efekti, taimestiku juurestik on välja arenenud, seob mulda ja teisi taimi, kasutab sademevett ja kobestab mulda, lastes veel kiiremini imbuda, on toiduallikas ja pesa- ning talvituspaik. Liigirikkamal linnaloodusel on ka suurem psühholoogilist heaolu toetav funktsioon kui eluvaesemal linnaloodusel.

https://www.frontiersin.org/journals/psychology/articles/10.3389/fpsyg.2018.02320/full

2.5 Ruum ja põhimõtted

Inimesed loovad aja jooksul ruumiga suhteid, mis hakkavad vastastikku mõjutama nii inimeste käitumist ruumis, samamoodi reageerib ruum vastavalt inimsuhetele muutustega. Olemasolevad ruumisuhted, väljakujunenud käiguteed, harjumuspärased lõikamised jms on oluline osa inimesele igapäevasest tuttavast ja turvalisest keskkonnast. Sageli loovad selle keskkonna pealtnäha tähtsusetud detailid, kuid eriti kodutänavatel on neil oluline roll - kuskil seinas mingi vana konks, kiri aial, kõver puu. Kui ei ole võimalik kõike füüsilises ruumis säilitada, tuleks proovida kanda uude lahendusse ruumis valitsevat mõtet, seda rekonstrueerida. Näiteks säilitada olemasoleva ruumi osakaalud ja jaotus - kus on harjutud istuma, sinna istumine säilitada; kus kõnnivad inimesed, seal võiks nad saada edasi käia jne. Isegi materjalide muutudes on ruumisuhete ja põhimõtete edasikandumine ruumide omaksvõtmise seisukohast suure tähtsusega. Uute kihtide lisandumine peaks tähendama, et vanu on võimalik ruumis tajuda ja ära tunda ning kõik kokku moodustab mitmekesise tänavaruumi.

2.6 Stressileevendus, õppimine, enesekontroll ja tähelepanu taastumise teooria

Looduses viibimisel (sh linnalooduses) on tõestatult stressileevendav ja heaolutunnet suurendav mõju; see suurendab meeldivate sotsiaalsete interaktsioonide hulka ning elu tähenduslikkuse tunnet. Eksperimendid on näidanud, et looduses olemine toetab töömälu, tähelepanu ja ümberlülitumisvõime toimimist, mis on õppimiseks ja mitterutiinseks tööks üliolulised. Erinevad andmed, sh tähelepanu taastumise teooria (Attention Restoration Theory) järgi kahaneb inimese suutlikkus tähelepanu hoida ja suunata, kui seda pikalt kasutada, sest see nõuab pingutust ja kõrvaliste stiimulite allasurumist. Viibimine rahulikus looduslikus keskkonnas, kus suunatud tähelepanu pole kuigivõrd vaja, võimaldab pidurdusmehhanismil ajus puhata ja tähelepanuvõime saab taastuda. Kuigi tähelepanu taastavateks keskkondadeks peetakse pigem just looduslikke ümbruskondi, siis ka tehiskeskkondadel võib olla taastav potentsiaal. Taastavateks tehiskeskkondadeks peetakse ajaloolise ja kultuurilise kihistusega keskkondi, vabaaja veetmise ja sotsialiseerumise võimalustega paiku ning panoraamvaateid. Laste kontekstis on leitud, et looduslikumad keskkonnad toetavad nii laste kognitiivset arengut, õppimist kui enesekontrolli

https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/0963721419854100 https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/0963721419854100

2.7 Maahõivehierarhia

Mulla moodustumine on aeglane protsess ja seepärast tuleb mulda mõistlikult kasutada, eriti linnas. Esmalt tuleks püüda vältida maahõivet ja mulla katmist (asfalt, kiviparkett jne) nii palju kui võimalik. Kui seda ei ole võimalik teha, siis tuleb eelistada juba hõivatu maad või kaetud mulda. Viimase puudumisel võtta kasutusse halvemas seisus maad ning vältida heas seisus linnametsa/pargi/linnaniidu kasutust. Kõige viimase meetmena tuleks rakendada leevendus- ja kompensatsioonimeetmeid, et minimeerida ökosüsteemiteenuste kadu ja kahjusid.

https://www.pikk.ee/mullastrateegia-2030/

2.8 Kodutänavad kui paljude liikide pelgupaigad

Teadusuuringute kohaselt on kodutänavad ja aiad pelgupaigaks paljudele looduslikele liikidele, kellel on keeruline toime tulla inimese poolt muudetud maastikus nii linnas kui väljaspool linnu.