Selgitused

4.1 Mitmekesisus ja liigirikkus toetab vaimset ja füüsilist tervist.

Uuringud näitavad seoseid liigirikka linnaruumi ja inimeste hea tervise vahel. Mida mitmekesisemad on linna ökosüsteemid, seda vähem on allergiaid ja seda rikkalikum on inimeste mikrobioom. Tänavaruum saab toetada linna toimimist liigirikka ökosüsteemina, mis toetab inimeste heaolu. Ka inimeste heaolu ja meeleolu on seotud linnaruumi ja tänavate looduslikkusega. Vastupidavad ja lopsakad taimekoosolused aitavad vähendada mürareostust. Looduslikud elemendid ja mitmekesised taimekooslused tänavatel tekitavad mitte ainult elupaiku ja ühendusteid elupaikade vahel teistele liikidele, vaid ka olemis- ja mänguruumi inimestele. Loodus on tänavaruumis hüvede pakkuja inimesele ja võimaluse andmine kodumaistele liikidele.

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1618866724002875

4.2 Igale inimesele kättesaadav st demokraatlik rohelus asub avalikus ruumis.

Kuna linnakeskkonnal on tervistkahjustavaid mõjusid (nt pulsisageduse vahelduvuse langemine, stress, müra jm), on vaimse ja füüsilise tervise huvides iseäranis oluline loodusele eksponeeritus kogu jalutatavas ruumis, mitte vaid üksikute pargisaarekestena - nii nagu me hingame kogu aeg, mitte vaid pargis viibides, mõjutavad kõik linna tervisttoetavad ja -kahjustavad tegurid meid kogu tänavaruumis. On mitmesuguseid selgitusi, miks loodus linnaruumis tervist toetab, nt on uuritud looduse mõju närvisüsteemile: looduses viibimine on seotud  parasümpaatilise närvisüsteemi aktiveerumisega (võimaldab organismil taastuda/terveneda). Looduslikum linnakeskkond seostub selle ajuosa terviklikkusega, mis vastutab tõhusa stressreaktsiooni eest, teisisõnu, inimese võime stressiga toime tulla ning stressreaktsioonist taastuda seostub rohelisema ümbrusega. Mitmed populatsioonitervise uuringud näitavad, et rohelisem linnakeskkond mõjutab seost sotsiaalmajandusliku taseme ja tervise vahel, st mida rohelisem on linnakeskkond, seda nõrgem on seos sotsiaalmajandusliku tausta ja tervise vahel. Seega rohelisem linn kaitseb haavatavamaid inimgruppe, kelle tervislik seisund kaldub olema üldjuhul nõrgem. Nii, nagu mitmesugused uuringud näitavad linnaroheluse kasulikkust täiskasvanutele ja vanemaealistele, näitavad mitmed ülevaateartiklid, et rohelisem elukeskkond ja linnaruum toetab laste ja noorte eneseregulatsiooni, õppimisega seotud protsesse ning vaimset tervist, sh ka hilisemas eas.

http://dx.doi.org/10.1136/jech.2005.043125.

4.3 Asulad on kujunemas elurikkuse pelgupaigaks.

Elurikkuse ehk bioloogilise mitmekesisusega linnades ja asulates tegelemise konarlik teekond on põhjustatud suuresti väärarusaamast, et looduse koht on linnast väljas, kus on elurikkusele rohkem ruumi ja võimalusi, linn on aga kontrollitud keskkond. Enamik inimesi maailmas on kogunenud elama linnadesse ja asulatesse, linnu ümbritsevate loodus- ja põllumajandusmaastikelt aga oodatakse ökosüsteemiteenuseid - fotosünteesi, mullateket, aineringeid, toitu, joogivett, puitu, elurikkust, puhkust looduses jne. Eeldatakse, et linna toimimiseks vajalikud ressursid peavad tulema väljastpoolt. Praegu laiuvad aga enamike linnade ümber monokultuursed mastaapsed põllud, milles on elupaiku ja liike kohati vähemgi kui hoolsalt pügatavas pargimurus. Linn ise on aga olemuselt väga heterogeenne, täis võimalusi nii inimestele kui teistele liikidele. Linnadesse koondumine on selge märk sellest, et nii linnade endi toimimiseks vajalik kui ka ümbritsevalt maastikult ära võetud (üldistatult linna toitva monokultuurse põllu jaoks) elurikkust tuleb luua ja kaitsta just linnas sees.

https://www.un.org/development/desa/en/news/population/2018-revision-of-world-urbanization-prospects.html

4.4 Haljastuse vähesem hooldamine toetab elurikkust.

Peamiseks takistuseks elurikka keskkonna kujunemisel ja potentsiaali realiseerimisel on tõekspidamised, mis sunnivad mingisuguste kultuuriliste kokkulepete alusel linnade haljastuid üle hooldama, pidevalt niitma, standardite alusel kohtlema. Standardite aluseks ei ole võetud mitmekesisus kui elurikka keskkonna alus, vaid kommunaalteenuste osutamise hõlpsus ning raamistatud esteetiline vaade. Samal ajal ei saa linlane kuidagi hakkama just vahetus läheduses oleva elurikkuseta, mis omakorda saab võimalikuks vaid siis, kui linnakeskkonnas antakse hooldusintensiivsuses järele ning töötatakse looduse protsessidega koos.

Linlasele meeldimise või mittemeeldimise küsimus on elurikkuse seisukohast oluline - inimesed kipuvad olema harjunud pigem ülehooldatud linnamaastikega ning loodusliku lopsakuse ja poolmetsikusega tuleb lilnlasi alles kohandama hakata, tehes pidevat selgitustööd ning luues häid toimivaid näiteid. Inimeste suhtumisel on elurikkuse tähtsuse kasvatamisel väga suur roll ning sellega tuleb arvestada.

Elurikkuse tõstmist tuleb vaadata kompleksselt - enamasti ei piisa ühest meetodist, vaid tuleb rakendada mitmeid, et muutused jõuaks mitmete elustikurühmadeni. Oluline on võimaldada elupaiku, luua võimalused nii mikro- kui makrokeskkondade tekkeks. Tuleb luua rindelisust - puud, põõsad, rohttaimed.

Seni alakasutatud võimalus on linnaniitude loomine. Selleks võib jätta regulaarmuru niitmata ja lasta kooslusel ajapikku areneda, võib luua koorimiste ja külvidega uue niidu, võib niita mosaiikselt, võib luua istutusalasid jne. Oluline on muuta niitmisrežiimi - vähendada niitmiskordi ning säilitada sage niitmine üksnes neis kohtades, mida kasutatakse piknikuks, pallimänguks vms.

4.5 Elurikkad kooslused on vastupidavamad.

Tänavad on kasvukohana oluliselt stressirohkemad kui muud kohad linnas - tolmu, müra ja vibratsiooni on rohkem. Tuleb valida selliseid kooslusi, mis nendele tingimustele kõige paremini vastu peavad. Tuleks vältida monokultuurseid massistutusi - kuigi nad võivad olla kasvukiiruse ja rohemassi mõttes efektiivsed, on nad samal ajal ka haavatavad. Suur hulk samu liike on kõik vastuvõtlikud sarnastele häiringutele ning kui midagi juhtub, hukkub korraga suur hulk taimi. Kooslused seevastu on dünaamilised, muutuvad vastavalt tingimustele, mida on ka huvitav jälgida. Kooslused, olles ise liigirikkad, seovad endaga ka suurema hulga putukaid, linde, seeni, samblaid, samblikke jne, kasvatades sel moel mitmekesisust oluliselt rohkem.

4.6 Elurikkuse elemendid on vajalikud elusloodusele.

Lisaks taimekooslustele on hea kasutada elustikutüvesid ehk lamapuitu, suuri kive, sobilikke kände, kujundatud oksavaale, mängida reljeefiga (ka mikroskaalas), säilitada õõnsustega puid, püsti jäetud ja toestatud-tugevdatud surnud igas suuruses puid (standing deadwood, nt lõikustega inimestele põnevamaks muudetud), loobuda mosaiikselt sügislehtede riisumisest, komposteerida kokkuriisutud lehti jm taimejäätmeid tekkekohtade lähedal ja kasutada hiljem mulda kohapeal jne.

4.7 Linnaloodus on vajalik igal tänaval,

kuid erinevat tüüpi tänavatel ja aladel sobivad erinevad lahendused. Suurematel tänavatel võivad olla haljastuse valikul teised prioriteedid - vastupidavus linnakeskkonnas, haljastuse ühtsus, ühetaolisus jms. Tänavad saavad toetada elurikkuse süsteeme, mis toimivad laiemal alal või konkreetsel tänaval. Ei pea eeldama, et elurikkus on tagatud kevadest sügiseni ainult tänavatel. Aedlinnades ja vabaplaneeringuga aladel on elurikkus pigem aedades, tänavad ei pea olema liigiliselt mosaiiksed, kuid tänavatel, mis moodustavad liikidele liikumiskoridore või omaette eluruumi, on liigirikkus ja mosaiiksus väga oluline. Aedade ja parkide vahelistel tänavatel on fookus turvalistel teedeületustel (n-ö astmekivid) teistele liikidele.

4.8 Kogukonnaaiad ja toidusalud toetavad linnaelu kui ka linnaloodust.

Linnaaaindus ehk söögi- ja tarbetaimede kasvatamine linnakeskkonnas avaldab positiivset mõju nii aiapidajatele endile kui asulale tervikuna – levib heanaaberlik ja keskkonnasõbralik mõtteviis, avalikus ruumis on rohkem tegevusi ning spontaanset tutvumist ja suhtlemist, seega ka turvalisem, ning säilib linnalooduse mitmekesisus.