/w=1920,quality=90,fit=scale-down)
/w=1920,quality=90,fit=scale-down)
Suure liiklusväärtusega ja madala kohaväärtusega põhitänav, mis ühendab asula piirkondi, tagab liiklusvoogude sujuvuse ning on mõeldud peamiselt läbiliikumiseks, mitte sihtkohtade teenindamiseks.
Lihtne ühendustänav on linna või asula põhitänav, asulat läbiv või asula erinevaid piirkondi ühendav, suure liiklusväärtusega ja lihtsa kohaväärtusega tänav, mida kasutatakse eelkõige läbiliikumiseks ja mille ääres ei asu üldjuhul sihtkohti ega suuremaid ühissõidukipeatusi. Samuti võib siia kuuluvaks lugeda väiksemaid asulaid läbivaid maanteid. Sellisel tänaval on palju liiklust ja vähe jalakäijaid. Liiklejatel on omavahel eraldatud liikumisruumid. Lihtsa ühendustänava esmane eesmärk on kõigi liikumisviiside sujuv liiklus.
Liiklusväärtus
Ühendustänava liiklusväärtus tähendab liikuvuse teenimist ülelinnalises kontekstis. Ühendustänav võimaldab pikemaid teekondi ja ühendusi asulast välja, sealhulgas eri ühistranspordiliine ning võimalusel suuremaid kiirusi ja koormusi.
Kohaväärtus
Lihtne kohaväärtus tähendab, et tänavasse saab suhtuda kui praktilisse ruumi, ilma taotluseta luua erilisemat avalikku kohta või erinevaid linnalisi ja ruumilisi seoseid.
Näide:
Foto
Näide:
Tänavagiidi põhimõtted lihtsal ühendustänaval
Tänavaruum on hoonete, aedade või maastikuga piiritletud ruumiline tervik, mis on omavahelises tihedas funktsionaalses ja arhitektuurses seoses. Tänav on ühine ruum, millel on tähtsus nii ühiskonna, linnalooduse kui ka iga kasutaja jaoks. Selle mõistmiseks, kavandamiseks ja muutmiseks tuleks projekteerimise tiimi kutsuda eri valdkondade eksperdid loovat koostööd tegema. Hea tänavaruum on loomulik osa linnavõrgustikest, mõjub äratuntava ruumilise tervikuna ja toimib kasutajale sidusalt nii eri lõikudes kui ka üle ristmike ja ristete.
Vajalikke eksperte kaasav projekteerimistiim tagab sobiva projektlahenduse. Projekteerimistiimi ja tellitavate projektiosade koosseis sõltub tänavatüübist.
1-1 Lihtsal ühendustänaval
Ruumilise tervikvisiooni tagamiseks ühendustänaval on vajalik laiema avalikkuse kaasamine ning strateegilistest linnaehituslikest eesmärkidest lähtumine.
Keerukamate lahenduste järgi vajaduse puudumisel võib lahenduste väljatöötamiseks piisata arhitekti või maastikuarhitekti konsultatsioonist teistele kompetentsidele projekti eri staadiumites ja mõõtkavades.
Tänavaruum peaks olema ruumiline tervik, mis võimendab miljööd ning toob kohaväärtused loogiliselt esile – sealhulgas säilitab ja avab vaated ning loob maamärke. Üks tänavaruumielemendi halb lahendus võib rikkuda kogu tänavaruumi kogemuse. Projekteerimisel tasub teekonnad läbi mõelda iga kasutaja vaates. Tänava elementide omavahelisel sidumisel, projekteeritava tänava liitmisel olemasoleva linnaruumiga ning tänava erineva kohaväärtusega lõikude üleminekutel tuleks pöörata tähelepanu sellele, et need toetaksid tänava terviklikku kasutamist ega looks barjääre. Ruumilise terviku lahendamine, põimides kokku väga erinevaid tehnilisi, looduslikke ja kogukondlikke aspekte, on arhitektuurivaldkonna kompetents.
1-2 Lihtsal ühendustänaval
Lihtne ühendustänav ei vaja keerulisi lahendusi. Ruumilise terviku loomine ja hoidmine võib seisneda konteksti, maastiku ja miljöö toetamises, sobivate tüüpelementide (nt valgustite, teekatete, haljastuselementide) valikus ning mõne nüansi (nt liikluse rahustamise või rekreatsioonielementide) kohaspetsiifilises lahendamises.
Tänavaruumi kavandamist alustada tänava servadest, arvesse võtta hoonete arhitektuuri, maa-alade funktsioone ning hoonetevahelise ruumi mõõtmeid. Tänavaruumi geomeetria, sealhulgas tänava telg, tuleks kavandada tänava servade ja terviklike ruumide järgi. Sõidutee serv, rattatee, katendid, valgustid, puuderead ja muud tänavaelemendid tasub üldjuhul joondada hoonete fassaadidest või mingist arhitektuursest ideest lähtuvalt. Vältida põhjendamatut looklevust.
1-3 Lihtsal ühendustänaval
Vältida põhjendamatut looklevust. Lihtsal ühendustänaval on oluline ruumielementide joondamine, et luua intuitiivsed ja selged liikumisteekonnad ning tagada ohutus lubatud suurematel kiirustel. Piirkiirusest kinnipidamiseks on vaja rakendada liiklust rahustavaid meetmeid, sealhulgas tee geomeetria muudatusi. Joondamist tuleks rakendada ka tehniliste vertikaalsete elementide puhul nagu liikluskorraldusvahendid, valgustid ja postid.
Tänav on osa toimivatest (ja tulevastest) võrgustikest, mistõttu tähendab iga muutus mõju suuremas ulatuses kui konkreetne projektala. Hea tänavaruum on tunnetatav linna (linnavõrgustikest, hoonetest, parkidest, veekogudest ja muust koosnev keerukas ja muutuv ruumiline struktuur) loomuliku osana, mõjub äratuntava ruumilise tervikuna ning toimib kasutajale sidusalt nii eri lõikudes kui ka üle ristmike ja ristete. Kavandamist tasub alustada tänava võrgustikulise rolli väljaselgitamisest. Võrgustike terviklikkust tuleb hoida ja tugevdada, muudatuste korral vajadusel ka kompensatsioonimeetmeid rakendades.
1-4 Lihtsal ühendustänaval
Ühendustänav on ühtaegu kogu asulat siduvate ja läbivate võrgustike põhitelg ning samas ka oluliste kohalike mikrovõrgustike osa. Ühendustänav on osa igapäevasest elukeskkonnast.
Põhivõrkude toimimine on vaja sageli tagada tänavaruumi piires, sõltumata ümbritsevast keskkonnast. Ühendustänava puhul kaasneb risk katkestada tänavaga risti kulgevad võrgustikud, mistõttu tuleb nende toimimist eriti hoolikalt jälgida, vältides katkestusi linnaruumis. Tagada tänavaruumi mõlema poole sidusus koos liikluse sujuvusega.
Ristmikud ja liikumisteed tuleks projekteerida nii, et olulised, sh ajaloolised liikumissuunad säiliksid loomulikena.
1-5 Lihtsal ühendustänaval
Ristmike ja liiklussõlmede projekteerimisel tuleks tagada, et nende läbimine oleks kõigile liiklejatele intuitiivne. Vajadusel suunata ümbersõidule eelkõige kiire ja raskeliiklus. Jalakäijate ja ratturite liikumisteid võib vajadusel kujundada paindlikult ja optimeerida.
Lammutada on lihtne, kuid taastada keeruline, kulukas, aeganõudev - sageli ka võimatu, sest kaduda võib ruumi tunnetuslik väärtus. Olemasoleva silmaspidamine tähendab väärtuslike või iseloomulike struktuuride, linnalooduse, väljakujunenud mikrovõrgustike, maamärkide, materjalide säilitamist, kasutamist ja taaskasutamist maksimaalses mahus.
Olemasolev linnaloodus: säilitada elus ja eluta loodus ning kujundada lahendus nendest lähtuvalt. Puud, põõsad, rohttaimekooslused, muld, kivid, rändrahnud ja looduslikud veekogud on väärtused, mille asendamiseks kulub aastakümneid, nende likvideerimisel võivad kaduda terved kooslused ja elupaigad. Olemasolev linnaloodus on juba kohanenud ja saab iseseisvalt hästi hakkama, on välja kujunenud kohalike pisiimetajate, lindude, putukate ja teiste liikide elupaigad, kohapealne muld ja veekeskkond on kujundanud sellesse paika kõige paremini sobivad taimekooslused. Kohalikud, eestimaised taimeliigid on linnalooduse jaoks eriti väärtuslikud.
2-1 Lihtsal ühendustänaval
Eriti oluline on väärtustada ühendustänava rolli looduslike elupaikade ühendajana. Selle rolli võimalikult tõhusaks täitmiseks tuleb tähelepanu pöörata olemasolevatele haljasribadele – võimalikele „astmekividele“ ehk ühendusi loovatele elupaigalaikudele – ja looduslikele elupaikadele, kus kooslused on juba välja kujunenud. Eesmärgiks on olemasolevate loodusväärtuste kaudu säilitada ja luua ühendusi linnalooduse tuumalade vahel.
Eriti oluline on säilitada linnalooduse toimivad süsteemid suures skaalas. Linnaloodus on osa rohevõrgustikest ning uute lahenduste kavandamisel tuleb vältida võrgustike katkestusi, mida hiljem ei ole võimalik kompenseerida. Tasub kaaluda ümberistutusi (ka vanade puude puhul), samuti põõsagruppide ümberpaigutamist ja rohttaimekoosluste siirdamist.
Kui puid on vaja erandolukordades ohutuse tagamiseks langetada, saab neid kohapeal kasutada elustikutüvedena, mis võimaldavad elupaiku, on huvitavad vaadata ning toimivad ühtlasi istumis- ja mängukohtadena.
Kultuurilised ja tähenduslikud kohad ja elemendid: hooned, sissepääsud, ajaloolised liikumisteed ja suunad. Ehitusplatsil maapinnas leiduvaid objekte (kivisillutis, betoonplokid, talad-vaiad) ja ajaloolisi elemente (valgustid, postid, pingid, sildid, kaevukaaned) saab kasutada disainis, projekteeritud lahendust vajadusel täpsustades. See laseb senisel kihistusel uues koosseisus välja paista.
2-2 Lihtsal ühendustänaval
Võimalusel säilitada, vajadusel leida uued asukohad (kui majanduslikult ja esteetiliselt mõistlik) ning kasutada neid maamärkide ning kultuuri- ja mälukandjatena. Ühendustänavalt avanev väärtuslik vaade veekogule, looduskooslusele või linnaruumile väärib esiletõstmist nii jalakäijatele kui ka sõidukitest vaatajatele. Säilitada välja kujunenud käigusuunad ja liikumiskoridorid.
Ühendustänavalt avanev väärtuslik vaade veekogule, looduskooslusele või linnaruumile väärib esiletõstmist nii jalakäijatele kui ka sõidukitest vaatajatele.
Vanad (ehitus)materjalid: olemasolevat teekatet ja lammutusjääke saab enamasti kasutada uues lahenduses uuel või senisel otstarbel, viisil ja juhul, mis võimaldab tänava head kasutamist.
2-3 Lihtsal ühendustänaval
Säilitada tasub väärtuslikke ja erilise ilmega tänavakatteid – munakivi, mosaiiki, vana plaadistust, betoonplokke ja lammutusjääke –, et mitmekesistada jalakäijate alasid, luua eriilmelisi kohti ja meeleolusid. Alati tuleks säilitada kohapealne muld.
Tänaval on ruumist enamasti alati puudus soovitud elementide ja teenuste kavandamiseks. Ruumikitsikuses tuleb teha nutikaid kompromisse, eelistada ühiskasutust ja leida ruumisäästlikke lahendusi, võimalikest teenustest või elementidest loobumise asemel. Uute tänavate ruumisäästlikud lahendused hoiavad kokku ressursse, sh väärtuslikku maad.
Ruumisäästlikud lahendused ja sõidutee laiuse vähendamine võimaldavad ka ruumikitsikuses kavandada tasakaalustatud tänavaruumi ja rakendada võimalikult paljusid giidi põhimõtteid. Ka uutel planeeritavatel tänavatel võiks eeskuju võtta ajaloolisest linnaruumist ja vältida ruumiga priiskamist. Ruumisäästlik on elementide ja lahenduste kombineerimine – näiteks haljastuse, peatumiskohtade ja viibimisruumi põimimine.
3-1 Lihtsal ühendustänaval
Ruumisäästliku lahendusena on ühendustänaval sobiv kaaluda sõiduradade arvu vähendamist, pöörderadadest loobumist ning eraldi ühistranspordiraja kavandamata jätmist. Võib kaaluda kahe samasuunalise sõiduraja kavandamist ilma eralduseta ja kitsamalt, nii et suuremad sõidukid saavad vajadusel kasutada korraga mõlemat rada. Kaaluda võib ülekäiguraja lahendamist kitsa ohutussaarega, täisteeületuse korral.
Ühiskasutuses ruumilahendused on ruumisäästlikud – nende kasutamist tasub kaaluda.
3-2 Lihtsal ühendustänaval
Ühiskasutuses ruumilahendused ei ole lihtsal ühendustänaval üldiselt sobivad, välja arvatud jalg- ja rattatee projekteerimine väheste jalakäijate ja ratturite korral (sh väiksemates asulates).
Vähendada kõvakattelist ala või vältida selle laiendamist, eesmärgiga anda rohkem ruumi haljastusele, vältida kuumasaari ning immutada rohkem sademevett.
3-3 Lihtsal ühendustänaval
Ühendustänaval on sobiv kavandada mittekäidavad ja -sõidetavad alad (nt liiklussaared, hoonete ja sõidutee servad, parkimis- ja peatumisalad) vett läbilaskva katte ja haljastusega. Laia kõnniteed võib lokaalselt kitsendada haljastusega, näiteks kavandades sinna puid koos kõnnitava juurekaitselahendusega.
Sõiduteede ja -radade ning pöörderaadiuste liigset laiust tuleks vältida. Sõidutee projekteerida võimalikult kitsana ning kasutada tee visuaalse kitsendamise võimalusi, näiteks erineva katendi abil. Baasväärtusena, mille suhtes lahendusi kaaluda, võib arvestada, et sõidutee laius moodustab umbes kolmandik kogu tänava ristlõikest ning ühe sõiduraja laius on umbes 3 m. Projekteerimisel võib lähtuda giidis toodud ruumisäästlikest mõõtudest.
3-4 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval on enamasti prioriteet liikluse sujuvusel. Sobilik võib olla sõiduradade kitsendamine ülekäikude juures. Ruuminappuse korral võib kompromisse teha eelkõige tehniliste ribade ja parkimisruumi arvelt, aga ka haljastuse ja viibimisruumi mahu arvelt, tingimusel et ohutus, hooldus ja külgnevate alade ligipääs on tagatud.
Linnalooduse osakaalu suurendamine tänavaruumis on oluline nii elukeskkonna atraktiivsuse ja kvaliteedi parandamiseks kui ka keskkonnaalastele väljakutsetele vastupidavuse suurendamiseks. Igale tänavale tuleks lisada linnaloodust ja looduslike elemente, et aidata vähendada saastatust, toetada elurikkust, kohaneda kliimamuutustega, sealhulgas jahutada linnaruumi ning pakkuda inimestele meeldivat ning tervist toetavat tänavaruumi.
Tunnetatav osa ruumist võiks olla haljastatud – loomulikud rohevarjud alandavad kõnniteepinna temperatuuri, pakuvad varju päikese ja sademete eest ning püüavad kinni osa tolmust ja sademeveest.
4-1 Lihtsal ühendustänaval
Puude read lihtsa ühendustänava ääres toetavad tänava toimimist rohevõrgustiku osana. Lihtsa ühendustänava ületamine võib olla väljakutseks paljudele pisematele loomaliikidele (sh oravad, väiksemad linnud, putukad), mistõttu suuremad, tänava kohal kokku puutuvate võradega puud on selles tänavaruumis eriti väärtuslikud.
Taimekooslused: haljastuses tuleks eelistada esmalt olemasolevat haljastust (sh põõsastikke ja rohttaimekooslusi) ning uute lahenduste puhul kasutada omamaiseid liike, mis on asukohale iseloomulikud, toetavad linnaloomade looduslikke toitumisvõimalusi (seemned, käbid, viljad, õied) ja saavad iseseisvalt hakkama.
4-2 Lihtsal ühendustänaval
Taimekooslused võiksid sellise tänava äärtes kujuneda loomulikult ja ilma olulise inimese poolse sekkumiseta, kuid tähelepanu tuleks pöörata invasiivsete liikide tõrjele. Kõige väärtuslikumad on juba välja kujunenud kooslused puudest, põõsastest ja rohttaimedest (tänavaäärsed pargid, linnametsad), mis pakuvad paljudele liikidele linnaruumis hindamatut elupaika ja toetavad muu hulgas mitmekesiseid linnukooslusi.
Lihtsat ühendustänavat taimestades tuleks eelistada suuremaid mahte ja skaalasid (mitte monokultuure), sest pole vaja tagada ligipääsu igale poole. Sobivad näiteks laiad ribad, mis ei varja nägemiskolmnurki ja mida on vaja hooldada vaid hädavajadusel. Võimalusel võiks mittekasutatavate teesuundade vahele rajada kohaliku taimekooslusega roheribasid. Samuti on soovitatav rajada ringristmike keskele haljasaladele mitmekesiseid ja läbi suve õitsevaid kohalikke kooslusi.
Hooldusrežiim: tänavahaljastuse hooldus peab arvestama tänava linnaruumilist konteksti ja tänavatüüpi. Tänavahaljastus ja selle hooldus peaks toetama elurikkuse säilimist ja arengut ning tagama elupaikade ja toidubaasi jätkusuutlikkuse. Juhul kui tänav asub aedlinnas või rohke haljastusega alade vahel, võib haljastuslahendus ja selle hooldus olla lihtsam.
4-3 Lihtsal ühendustänaval
Võimalikult suure loodusliku mitmekesisuse ja ühendustänava toimimise elupaikade ühendajana (rohevõrgustikuna) tagab mosaiikne hooldusrežiim – igalt poolt ei ole vaja niita samal ajal. Niitmine võiks toimuda maksimaalselt üks-kaks korda aastas, arvestades looduse rütme (nt vältida põuaperioodil või kõige suurema õitekülluse perioodil niitmist). Hooldusrežiim võiks olla võimalikult vähese sekkumisega ja pigem loodusekeskne kui inimese eelistustest lähtuv.
Linnaloodus ja elupaigad: linnaloodusel saab olla väga palju rohkem funktsioone kui lihtsalt kohatäide muudest funktsioonidest üle jäävatel pindadel. Linnaloodus peab olema elupaik mitmetele liikidele, olemisruum inimesele, mängupaik, looduse hüvede pakkuja linnas – mitte lihtsalt tänava roheline taust dekoratiivses tähenduses. Linnaloodus saab olla osa rohevõrgustikest ja tuleb olla kindel, et uued lahendused ei tekitaks sellesse võrku kompenseerimatuid katkestusi. Tasub kaaluda ümberistutusi (ka vanade puude puhul), samuti põõsagruppide ümberpaigutamist ja rohttaimekoosluste siirdamist.
4-4 Lihtsal ühendustänaval
Looduslikke liike toetavad elemendid (kännud, elustikutüved, kivirahnud) tuleks säilitada ja võimalusel neid lisada vastavalt liikide vajadustele. Ühendustänavatele võib kavandada liikidele teeületusvõimalusi (oravasillad, siilitunnelid) ning paigaldada loomade sagedasematesse ületuskohtadesse hoiatussildid. Eriti tähelepanelik tuleb olla selliste lahenduste kavandamisel veekogude läheduses kulgevatel tänavalõikudel. Laiu tänavakoridore tuleks võimalusel liigendada roheribade ja „astmekividega“ (elupaigalaigud).
Veekogud: tänavaruumis olevad veekogud tuleks säilitada, parandades nende ökoloogilist seisundit ning suurendades nende rekreatiivset väärtust.
4-5 Lihtsal ühendustänaval
Tänavaga ristuvate looduslike vooluveekogude seisund tuleb säilitada või seda parandada. Tänavaga ristuva oja suunamist tee alla torusse tuleb põhjalikult kaaluda, kaasates veekogude ökolooge, et arvestada selle mõju kohalikele liikidele ja seda võimalikult palju leevendada. Ojad on elurikkuse tulipunktid ja väärtuslikud sinikoridorid, mille seisundi kergekäeline halvendamine avaldab tugevat negatiivset mõju looduskeskkonnale.
Taskupargid ja platsid: väikesed rohelapid ja haljastatud teeservad on teistele liikidele „astmekivideks“, mis võimaldavad liikumist suuremate rohealade vahel. Tänavanurkadesse, tänavate keskele ja mujale võiks rajada taskuparke ja haljastatud platse, mis toimivad esmase puhkealana ja igapäevase sotsiaalse linnaruumina. Piirkonnas, kus puuduvad eraaiad, tasub kaaluda avalike mikro-viljapuusalude rajamist tänavaruumi taskutena.
4-6 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsate ühendustänavate ümbrusse tuleks kavandada terviklikke haljasalasid, kasutades ära nende tänavate ruumivõimalusi. Linnametsad, linnaniidud, linnaluhad ja muud sarnased lahendused tõstavad lihtsate ühendustänavate ümbruse väärtust nii inimestele (nt linnalooduse matkaradade võimalus) kui ka looduslikele liikidele.
Liiklussaared ja liiklussuundade eraldajad haljastada kodumaiste madalate rohttaimekooslustega; sobivad ka ruderaaltaimed ja nende sordid, mis on rasketele tingimustele väga vastupidavad.
4-7 Lihtsal ühendustänaval
Niidutaimedega roheribad liiklussuundade eraldajatena on lihtsatel ühendustänavatel soodne ning loodust toetav lahendus. Ringristmike haljastusel pidada silmas mitmekesiste kohalike koosluste toetamist. Vältida tuleks kõvakatte rajamist mittekäidavatele ohutussaartele.
Trasside kujad: haljastamisel tuleb lähtuda reaalsetest mõõtmetest ja riskidest ning leida võimalusi haljastuse rajamiseks.
4-8 Lihtsal ühendustänaval
Kasutada võimalikult palju looduspõhiseid lahendusi, et kujad võtaksid võimalikult vähe tänavaruumi. Kujade haljastuse peaks planeerima lihtsalt asendatavana/taastatavana, kuid siiski kohalike liikide põhiselt.
Vaimne tervis: mida rohkem on tänavaruumis erinevaid taimekooslusi, seda parem inimese vaimule ja meeleolule.
4-9 Lihtsal ühendustänaval
Linliku ühendustänava mitmekesine ja rohke haljastus toetab vaimset tervist nii autoga, rattaga kui ka jalgsi liiklejatel– ka nendele, kes sellest rohelusest vaid kiirelt läbi liiguvad, aga on hindamatu väärtusega just tänava ääres elavatele inimestele, kelle elukvaliteeti tänavaruumist pärinev müra kõige enam mõjutab. Tervikliku ja lopsaka puu-, põõsa- ja rohttaimerinde planeerimine aitab leevendada lihtsa ühendustänava negatiivset mõju vaimsele tervisele.
Inimesed eksivad ikka – avariid juhtuvad seal, kus kokku saavad aktiivsed vead (juhtimisega seotud) ja passiivsed vead (keskkonnaga seotud). Ruum tuleks kujundada nii, et eelkõige kiirema sõiduki juht valib vaistlikult ohutu kiiruse ja suhestuks õigesti teiste liiklejatega. Nii andestab ruum ka kergemad eksimused, vähendab tuntavalt vigastusi õnnetuste korral ning püsib ohutu ja toimiv ka eriolukordades, näiteks jalakäija või ratturi juhuslikul ebatäpsusel, kiirabi või eritranspordi liikumisel jms.
Kiirus tuleb viia kooskõlla tänavaruumiga. Linnades ja asulates tuleb tänavad projekteerida sellise liikumiskiiruse järgi, mis vastab tänava funktsioonile, ruumilisele iseloomule ja kasutajate vajadustele – suurema kohaväärtusega tänavatel, elupiirkondade ja segakasutusega tänavatel tähendab see reeglina liikumiskiirust kuni 30 km/h, samas kui suurema läbilaskevõimega tänavatel võib sobiv kiirus olla veidi suurem, kuid siiski inimmõõtmeline ja ohutust tagav.
Tänava geomeetria, sõiduradade laius ja ruumielementide paigutus peaksid suunama juhte piirkiirust iseenesest järgima. Väiksem kiirus laiendab juhi vaatevälja, muutes lihtsamaks jalakäijate, tänaval liikuvate laste või ristmikul olevate jalgratturite märkamise, ja loob rohkem ruumi inimlike eksimuste andestamiseks – olgu eksijaks jalakäija, rattur või autojuht.
5-1 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsa ühendustänava eesmärk on tagada sujuv liiklusvoog piki tänavat. Sõidukiiruseks võib kavandada 50 km/h, kui on tagatud ohutus, sealhulgas jalakäijate ja ratturite ohutu tänava ületus. Sõidukiirust üle 50 km/h võib kavandada vaid juhul, kui on täidetud järgmised eeldused: 1) puuduvad konfliktid ratturite ja jalakäijatega; 2) sõidusuunad on üksteisest füüsiliselt eraldatud, seega puudub laupkokkupõrke oht; 3) puuduvad samas tasapinnas asuvad ristmikud.
Sõidukid, jalakäijad ja ratturid on tavapäraselt üksteisest eraldatud. Kui eraldatud rattateede asemel on mõnes kohas kasutusel rattarajad, on kehtiv piirkiirus 30 km/h.
Liikluse rahustamine peaks olema läbiv põhimõte. Rahustavad elemendid – nagu füüsilised takistused, kõrgendused, kurvid ja visuaalsed kitsendused – aitavad kiirust vähendada ning suurendada liiklusohutust. Sellised lahendused on vajalikud kõigil tänavatel, mitte ainult probleemsetes lõikudes.
5-2 Lihtsal ühendustänaval
Liiklust rahustatakse peamiselt visuaalsete lahenduste ja valgustusega, künniseid ja tõstetud ristmikke kasutatakse üldjuhul harva. Tänava ristlõige ja sõiduraja laius peavad toetama kavandatud sõidukite liikumiskiirust ja vastupidi – kavandatav sõidukiirus tuleb kohandada vastavalt tänavaruumile.
Asulatesse või elukvartalisse sisenemisel tasub kasutada ruumilisi kitsendusi. Tee kitsendamine sissesõitudel (nn väravaefekt), kurvilised teelõigud, kujundatud haljastus ja linnamööbel aitavad juhtidel tajuda, et nad sisenevad rahulikuma liiklusega keskkonda.
5-3 Lihtsal ühendustänaval
Tänavatüübi muutumisel ja asulasse või kvartalisse sisenemisel kasutatakse nn väravates selgeid ruumi kitsendavaid lahendusi nagu viraažid, linnamööbel ja kujundatud haljastus.
Vastutus ohutuse eest lasub eelkõige suuremal ja kiiremal liiklejal. Liikujate hierarhiast lähtuv ruumilahendus aitab tagada ohutu liikumisruumi: esikohal on jalakäija, viibija, siis rattur, ühistranspordi ootaja, ühistransport ning alles seejärel muud sõidukid. Jalakäijaid, sh vaegliikujaid, ja rattureid prioriteedina arvestavad lahendused hõlmavad kergeid teeületusvõimalusi ning turvalisi rattaradu.
5-4 Lihtsal ühendustänaval
Andestavas tänavaruumis on jalakäijal, jalgratturil või autojuhil ruumi eksida, ilma et see tooks kaasa tõsiseid tagajärgi ega lõppeks õnnetusega. Ühendustänavatel kasutatakse liikluse rahustamiseks visuaalseid ja füüsilisi elemente, nagu haljastus, kitsamad sõidurajad ja sujuvad ühenduskohad, harvem ka tõstetud ristmikud. Kiiruspiirangud ning liiklejate loomulikke trajektoore toetav ruumiplaneerimine aitavad vältida konflikte ja parandada liiklejate turvalisust.
Oluline on tagada laiad ja takistustevabad ohutusalad, mis pehmendavad kokkupõrke tagajärgi, ning piisavad eraldustsoonid ja äärealad (nt haljastus), mis eraldavad eri liiklejagruppe. Jalakäijate ülekäigukohad tuleb paigutada loogiliselt ja turvaliselt, vältides liigseid riske. Samuti tuleb tagada hea nähtavus ja selged visuaalsed suunajad, mis võimaldavad juhtidel aegsasti reageerida ning väldivad keerukaid pöördeolukordi ja segadust.
Nõrgimast kasutajast lähtuva disaini põhimõte tähendab, et tänavaruumi kujundamisel lähtutakse nende inimeste vajadustest, kellel võivad olla piiratud füüsilised, sensoorsed või kognitiivsed võimed. Ruum, mis sobib kõige nõrgematele, loob parema elukeskkonna kõigile kasutajatele. Nõrgimast kasutajast lähtuv disain loob võimaluse igaühel iseseisvalt hakkama saada, samal ajal kui vastutus ohutuse eest lasub eelkõige suuremal ja kiiremal liiklejal.
Nõrgimast kasutajast lähtuv linnaruum tagab iseseisvuse ja heaolu kõigile. Kõigi – sealhulgas 80-aastaste eakate, 8-aastaste laste ning liikumis-, nägemis-, kuulmis- ja intellektipuudega inimeste – vajadusi arvestav tänavaruum soodustab erinevate kasutajagruppide vahel ühisruumi ja suhtluse tekkimist ning soodustab igapäevast iseseisvat hakkamasaamist.
6-1 Lihtsal ühendustänaval
Võimalusel eraldada kõnnitee sõiduteest, kasutades selleks sillutisriba, rattateed, haljastust või parkimislahendusi. Võimalusel tuleks käsipuud kinnitada fassaadile või kasutada neid liikumisruumide eraldamiseks, eriti kohtades, kus maapind on kaldu. Foorinupud ja peatuste infostendid peavad olema kõnniteelt ratastoolis mugavalt ligipääsetavad. Pinkide ja puhkealade juures tuleks arvestada ruumivajadusega ratastoolide ja lapsevankrite jaoks, et tagada ligipääsetavus ja kaasav keskkond kõigile kasutajatele.
Tänavaruum peaks toetama kõige nõrgemat ja aeglasemat liikujat: vajalikud on jalakäijaid, sh vaegliikujaid, ja rattureid prioriteetseks seadvad lihtsad teeületusvõimalused, turvalised rattarajad.
6-2 Lihtsal ühendustänaval
Tänavaruum peab tagama liiklusvoo toimimise ning kaitsma nõrgemaid liiklejaid füüsilise eraldamise ja ristumistel konfliktikohtade lahendamise kaudu. Tänava ületuskohad lahendada võimalusel ohutussaartega (sh vajadusel kitsaste sõiduradu eraldavate saartega), et suurendada ohutust. Ohutussaartel peatumine ei tohiks olla kohustuseks. Vaegliikujatele mõeldud lahendused peavad jätkuma üle ristmike ilma katkestuseta. Ületusviisist lähtuvalt valida sõidukiirus (üle 50 km/h peab olema eritasandiline lahendus).
Lähtuda tuleks universaaldisaini seitsmest põhimõttest, tagades uksest ukseni terviklikud ja astmeteta teekonnad. Universaaldisaini põhimõtetest lähtuv tänavaruum pakub lisaks ohutule liikumisele ka intuitiivset ja üheselt mõistetavat keskkonda, kus on arvestatud kõigi kasutajate vajadustega.
6-3 Lihtsal ühendustänaval
Sellise ruumi omadused hõlmavad selgeid ja eristatavaid visuaalseid, auditiivseid ja taktiilseid juhiseid, mis toetavad orienteerumist ning iseseisvat liikumist. Samuti pakub neist põhimõtetest lähtuv tänavaruum piisavalt puhkealasid, keskkonnale omaseid turvavööndeid ja ligipääsetavaid teenuseid, mis loob turvalise ja kaasava keskkonna. Universaaldisaini põhimõtetele rajatud tänavaruum soodustab lisaks iseseisvale liikumisele ka sotsiaalset aktiivsust ning loob võimaluse igal inimesel tunda end kogukonna osana ja osaleda igapäevastes tegevustes mugavalt ning turvaliselt.
Nõrgimast kasutajast lähtuv tänavaruum on kasutajat kaasava lähenemise tulemus. Kasutajate varane kaasamine sisendi korjeks ja lahenduste testimine iteratiivses arendusprotsessis tagab, et kõige nõrgemast kasutajast lähtuv lahendus toimib ka reaalses mitmekesises kasutuskeskkonnas.
Jalakäijad moodustavad kõige universaalsema ja samas haavatavama liiklejate rühma – siia kuuluvad kõik, kes liiguvad jalgsi või aeglasel viisil, sealhulgas lapsed, eakad, liikumisabivahendite kasutajad, linnaruumis aega veetvad inimesed ja ka autokasutajad, kes jätkavad teekonda jalgsi. Tuleks kavandada jalakäijate liikumiseks sidus ja tihe võrgustik koos kergete teeületuse võimalustega, mis on kogu linnaruumi toimivuse põhialus. Kui jalakäijatele ei ole eraldi ruumi loodud, tuleb arvestada, et nad liiguvad sõiduteel ja ületavad seda neile sobivates kohtades.
Kõnnitee tähtsus. Kõnniteed moodustavad suurema ja keskse osa inimese liikumisvõrgustikust linnas. Sobiva kõnnitee laiuse määramine on otsus, mis eeldab ruumikasutajate ootuste ja vajaduste mõistmist ning ümbritseva konteksti põhjalikku arvestamist – sealhulgas kõnnitee servade iseloomu, külgnevate hoonete ja rajatiste paiknemist, haljastuse ja katendite lahendusi, kasutajate hulka ja liikumisviise, ruumikasutuse eripärasid, kogu tänavaruumi laiust ning soovitud liikumiskogemust.
7-1 Lihtsal ühendustänaval
Kõnniteed peavad üldjuhul olema mõlemal pool sõiduteed. Kõnnitee peab olema vähemalt nii lai, et vastutulijad saavad üksteisest segamatult mööduda. Kõnnitee vaba laiuse hulka ei arvestata esimest poolt meetrit hoone seinast, sõidutee äärekivist või allalaskuvast trepist. Ühistranspordipeatuste ootealad, välikohvikud, liiklusmärgid, valgustite postid ja muud liikumist takistavad elemendid kavandatakse kõnnitee alast välja. Kõnnitee ei tohiks olla üldjuhul kitsam kui ühesuunaline rattatee.
Jalakäijate teekondade jätkuvus. Jalakäijate teekonnad peaksid tänavaruumis olema loogilised ja järgima loomulikke liikumise soovijooni. Tuleks vältida teeületuse hakkimist erinevate katendite ja äärekividega – ülekäigukoht peaks siduma tänava osi kõigi kasutajate jaoks ning ei tohiks luua liikumisel takistusi.
7-2 Lihtsal ühendustänaval
Ühendustänaval tuleks otsida kõiki võimalusi, et sõidutee liiklusvoog ei katkestaks jalakäija liikumist ning ületuskoht oleks alati kergesti leitav, lähedal ja intuitiivse liikumisega kooskõlas. Lihtsal ühendustänaval võib liiklusvoogu suunata ja kujundada nii, et jalakäijate ja ratturite ületusvõimalused oleksid selged ja turvalised.
Projekteerida jätkuv kõnnitee üle ristuvate väiksemate tänavate ja juurdepääsude, muutes jalakäijate ja ratturite teekonnad katkematuks ja selgeks. Võimalusel tõsta sõidutee kõnnitee kõrgusele.
Madalad äärekivid või äärekivideta lahendused sobivad tee ületamiseks ettenähtud kohtadesse ning tänavatele, kus on lubatud tänava ületamine igas kohas.
7-3 Lihtsal ühendustänaval
Ühendustänaval võivad olla äärekivid, kuid madalaid äärekivilõike peab leiduma võimalikult sageli ja laialt. Ülepääs on tagatud eelkõige ülekäiguradadel, ristmikel ja rohevõrgu ristetel. Ristmikel tuleks projekteerida kõnniteele ja rattateele 0 cm kõrgused äärekivid või äärekivideta lahendus. Ratta- ja kõnniteed kõrguslikult eristades kavandada jalgrattatee kõnnitee tasapinnast umbes 2–4 cm madalamale, kasutades kaldservaga äärekivi.
Tänavaületuse lahendused võiksid olla kerged ja ohutud, mis arvestavad jalakäijate loomulikke liikumissuundi ning tagavad jalakäijatele piisava tihedusega tänavaületuse võimaluse. Ristmikel on oluline tagada mugav jalgsi liikumine kõikides suundades – ülekäigurajad peaksid paiknema võimalikult kõnnitee sihiliselt, mitte nihutatult, ning vajadusel võivad need olla nurga all.
7-4 Lihtsal ühendustänaval
Kaaluda tuleks jalakäijatefoore (sh koheselt reageeriva tellimisnupuga) ning fooridega ülekäiguradade asemel lahendusi, kus tervikdisain muudab sõidukite kiiruse ristmikel piisavalt väikseks: sõidurajad on võimalikult kitsad ja ühekaupa eristatud vertikaalelementidega koos sõiduraja kitsendusega kõigi radade vahel või avara ruumi korral ohutussaared kõigi radade vahel. Ülekäigurajad projekteerida laiad, vähemalt kõnnitee laiused, tagadades piisavad ootealad.
Tagada jalakäijate ja ratturite teekondade pidevus, vältides pikki ringe. Lihtsal ühendustänaval on reguleerimata ülekäiguradadel ohutussaared üldjuhul vajalikud kiiruse 40–50 km/h korral. Üldist ohutussaarte kavandamise kohustust ei ole, kuid need on hea viis tänavaületust ohutumaks muuta.
Kiirusel 50 km/h ja rohkem on kahetasandilised lahendused (sillad, tunnelid) ühendustänaval mõeldavad, kuid üksnes erandjuhul, kui reljeef ja ümbritsev ruum loovad loomuliku kulgemise sõidutee alt või pealt. Kui tulevikus eeldatakse ümbruse hoonestamist, tuleb arvestada tänavaületuste sagenemise ja inimeste uute liikumissuundadega ning kavandada ületuskohad juba varakult.
Istuv eluviis ning vähene aktiivne liikumine on üks peamisi ülekaalulisuse ja kaasnevate terviseprobleemide põhjuseid. Tuleks kujundada linnaruum, mis kutsub liikuma ning soodustab jalutamist ja rattasõitu, et suurendada inimeste igapäevast füüsilist aktiivsust. Tänavaruumi kujundamisel tuleks luua äratuntavaid paiku, sest need tugevdavad koha identiteeti ja kogukondlikkust ning kutsuvad inimesi ruumi kasutama, seal viibima, suhtlema ning suurendavad turvalisust.
Paus ja viibimine. Tänava kõigi kasutajate (sh lapsed, noorukid, täiskasvanud) vaheliseks sotsiaalseks suhtluseks ruumi ja lahenduste kavandamine on oluline osa tänavaruumi kujundamisest.
8-1 Lihtsal ühendustänaval
Puhkekohad lahendada kooskõlas tänavahaljastusega, et pakkuda kaitset ja varju tuule, vihma ja päikese eest. Suurema liikluskoormuse korral vajavad puhkekohad suuremat distantsi sõiduteest ja eristavat markeeringut ülejäänud kõnniteest kui liikumiskoridorist, et puhkekoha taastav mõju oleks võimalikult kättesaadav. Pinkide juurde tuleks kavandada ruum ratastoolile ja lapsevankrile.
Bussipeatus on kvaliteetne ja hästi valgustatud ootekoht, mis on hea disainiga ning sobib igas eas inimestele. See võib olla seotud ka avaliku teenusega (nt kioskiga) ning varustatud rattahoidjatega.
Miljöö ja kogukondlikkus. Tänavaruum peaks võimaldama inimestel üksteist näha ja tajuda – mida rohkem silmapaare, seda vähem süütegevust. Kogukonnatunnet suurendav tänavaruum aitab ennetada süütegevust. Tänavaruum tuleks kavandada koostöös kogukonnaga nii, et inimesed ja ärid tajuksid ruumi „oma“ või „hallatavana“, mitte „võõrana“.
8-2 Lihtsal ühendustänaval
Olustik rõhutab funktsionaalsust. Mööbel on kasutajapõhise disainiga ja paigutatud optimaalselt.
Aeglasem kiirus teeb ka autojuhist silmapaari, kes märkab tänaval toimuvat. Kaamerate strateegiline paigutus (avalike kohtade järelevalve).
Mitmekesisus ja inimmõõde. Kavandada ruum ka külgnevatele äridele ja elanikele, et võimaldada isikupärasemat ja atraktiivsemat tänavaruumi kasutust.
8-3 Lihtsal ühendustänaval
Kõnniteed on lihtsad ja otsekulgevad, ülekäigud loogilised ja piisava tihedusega, jalakäijale parajas skaalas ruum (alleed, põõsaread), eraldatud suurest teest. Ruum külgnevatele äridele, et võimaldada tänavaruumi mitmekülgset kasutust. Mööbel on lihtne ja funktsionaalne.
Mäng tänaval. Tänavaruumi tuleks kavandada arvestades laste liikumisvajadust ja mänguvõimalusi, kasutada võiks mängulisi, liikuvust soodustavaid elemente, mis kutsuvad lapsi tänavat läbima aktiivselt liikudes. Ruum peab võimaldama ohutut mängimist, kokkupuuteid teiste inimestega ning rattasõitu.
8-4 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval peavad olema võimalused rattasõiduks (sh aeglaseks – väikelapsed, algajad). Ruumi ja kasutajaskonna olemasolul võib kavandada tänava iseloomu ja kasutajaskonnaga sobivaid mängukohti ja -vahendeid (nt üksik kiik, suured kivid, turnikas, palliplats).
Iga kasutajaga arvestamine ning erinevate kasutajagruppide vahel ühisruumi loomine ja suhtluse soodustamine.
8-5 Lihtsal ühendustänaval
Istumis- ja kogunemiskohad kavandada asukohtadesse, kus need on loogiliselt hoonestuse ja funktsioonidega seotud.
Linnaruumis esineb pidevalt tarvidus lühiajaliseks peatumiseks – näiteks kauba vedamiseks, inimeste sõidukist väljumiseks, istumiseks ja puhkamiseks, poekottide kohandamiseks või suhtlemiseks. Tänavaruumi kavandamisel tuleks arvestada peatumise üldise vajadusega. Head peatumis- ja puhkevõimalused muudavad linna ligipääsetavaks ja külalislahkeks.
Istumine: sotsiaalseid episoode ja puhkamist võimaldavad elemendid on pingid, nõjatumispunktid ja alternatiivsed istumiskohad – suured kivid, astmed, servad. Erinevaid puhkekohti peaks üldjuhul olema igal tänaval.
9-1 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval on peatumisvajadus eelkõige jalakäijatel, et teha pause pikemate teekondade läbimisel. Istumiskohad on pigem harvad ning tüübilt universaalsed seljatoega pingid, mis sobivad erinevatele kasutajatele.
Peatumine: igal tänaval ja hoonete sissepääsude juures tuleks luua võimalus sõiduki peatumiseks; suuremate sihtkohtade juures võiks ette näha ruumi ka kastirataste ja rattakullerite peatumiseks.
9-2 Lihtsal ühendustänaval
Peatumine sõidurajal ei ole ühendustänaval üldiselt hea valik. Peatumiskohad peavad olema sõidurajast eraldatud ohutusribaga, mis tagab ohutu uste avamise ruumi, või paiknema sõiduteest eraldi hoonete juures. Peatumiskohad võib integreerida bussitaskutega. Hoonete ja kruntide juurdepääsud ja teenindamine on eelistatud lahendada ligipääsuga ristuvalt tänavalt, kogujateelt, rattateelt või kõnniteelt, erandina mahapöördena kui on tagatud ohutus.
Parkimine: tänaval parkimine on enamikul tänavatel sobiv, kuid see ei tohiks toimuda teiste vajalike teenuste arvelt ega visuaalselt ruumis domineerida.
9-3 Lihtsal ühendustänaval
Parkimiskohti kavandades tuleb tagada ohutu uste avamise ruum, kas laiemate parkimiskohtade kaudu või parkimistaskutena. Parkimiskohad eraldada kõrguslikult sõiduteest ja rattateest.
Hoonetega seotud ruumid: võimalusel jätta ruum ka kohvikutele, üksikutele laudadele, väikesteks välimüükideks. Peatumiskohad tuleks kujundada nii, et neid saaks vajadusel kasutada ka kaubaveoks.
9-4 Lihtsal ühendustänaval
Sellistel tänavatel on kohvikud ja erandlikud ning kohviku välialad asuvad enamasti kinnistul või tänavaruumi laienduse alal.
Rattaparkimine: jalgrataste parkimise võimaluste loomine on oluline, kuna see toetab jalgratta kasutamist igapäevase liikumisvahendina ja lisab võimalusi peatumiseks.
9-5 Lihtsal ühendustänaval
Rattaparklaid on vaja kavandada eelkõige bussipeatuste ja istumiskohtade juurde ning vajadusel ka (büroo)hoonete sissepääsude ette.
Rattaparklate kavandamisel tuleks arvestada erinevate mikroliikuritega, sealhulgas eraldi tuleks käsitleda rendirataste ja -tõukside parklavõrku. Rattaparklad kavandada ruumisäästlikult. Kasutada ka üksikuid rattahoidjaid (nt haljasala piiril või tänava servas), mida saaks kasutada ka nõjatumiskohtadena.
Erinevate katete kasutamine aitab luua selgemat liikumisruumi, visuaalselt kitsendada ja suunata liikumist, suurendada jalakäijate prioriteetsust ning tänavaruumi atraktiivsust ja esinduslikkust. Tänavaruum kavandamisel tuleks arvestada ruumi intuitiivse kasutusega.
Erineva kiirusega liikumisruumid saab eristada erinevate katete kasutamisega. Tänavaruum peab suunama ruumi kasutajaid „õigetele“ liikumisteedele.
10-1 Lihtsal ühendustänaval
Vajalik on erineva kiirusega liikumisruumid eristada, kasutades selleks kõrguslikku ja/või ruumilist eristamist. Eelistatud on liikumisruumide eraldamine haljaskattega. Vajadusel kasutada kattemärgistust.
Linnaruumilise atraktiivsuse suurendamiseks võib kasutada varieeruvaid sillutiskive ja mustreid (graniitkivi, looduskivi, betoonkivi).
10-2 Lihtsal ühendustänaval
Sobilik on sillutiskivi kasutamine aktsendina ning pehmete katete (sõelmed ja kruus) eelistamine aeglase liikumisega ruumides ja tänavaservades.
Liikuja, sealhulgas vaegnägija orienteerumise hõlbustamiseks võib liikumisruumi ja -suunda tähistada erinevate katetega.
10-3 Lihtsal ühendustänaval
Sobilik on liikumisruumis paiknevad takistused vaid kontrastse kattelahendusega esile tuua ning ülekäigurajad ja ühistranspordi peatused taktiilselt tähistada.
Kõnni- ja rattatee kate. Sillutiskivide valikul tuleks järgida, et need ei looks barjääre, liigset vibratsiooni ega muid takistusi, sealhulgas kõige nõrgemale kasutajale.
10-4 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal tänaval sobib kõnni- ja rattateele asfaltkate. Jalgrattatee esiletoomiseks suurema ohuga kohtades (ristmikel) võib kasutada lisaks kontrastset värvi.
Sõidutee kate. Sõiduteel võib sillutiskivikatet kasutada liiklust rahustava meetmena ja sõidutee visuaalseks kitsendamiseks.
10-5 Lihtsal ühendustänaval
Sõidurajal sillutiskivikatte kasutamine ei ole otstarbekas. Sillutiskatet võib kaaluda sõidutee visuaalseks kitsendamiseks, kasutades seda teepeenra, rentsliriba, eraldus- või ohutusriba, nõlvade või liiklussaarte katteks. Tagada tuleb katte liikluskoormusele vastupidavus.
Sademevett tuleks suunata, puhverdada ja immutada võimalikult suurel määral. Sademevett võib suunata tänavalt ja katustelt pehme kattega aladele, peenardesse ja haljasaladele kastmiseks, immutamiseks ja puhverdamiseks, tagades liigvee äravoolu sademeveekanalisatsiooni.
10-6 Lihtsal ühendustänaval
Sademevee suunamine on sobiv lahendada kalletega. Kavandada valingvihmadega üleujutatavaid nõgusaid alasid sademevee puhverdamiseks (nt nõvad, kraavid, viibimisruumid, haljasalad jms).
Keskkonnasõbralikud katted. Katete valimisel tuleb arvestada nende keskkonnasõbralikkusega, arvestades materjali kogu elukaart.
10-7 Lihtsal ühendustänaval
Ühendustänaval on liikumisruumides üldjuhul eelistatud keskkonnasõbralikud, suurema vastupidavuse ja kasutuseaga materjalid ja lahendused.
Jalg- ja rattateedel tasub kaaluda freesasfalti või pinnatud mustkatte (bituumeni seguga kaetud tihendatud freespuru või graniitsõelmed) kasutamist. Need meenutavad välimuselt ja kasutusmugavuselt tavalist asfaltbetoonkatet, kuid on lihtsamini ja odavamalt hooldatavad. Bituumeniseguga pindamisel sobib kasutada nii freespuru kui ka fraktsioneerimata 0–8 mm graniitsõelmeid, mis on tootmis- või ehitusjäägid ning seetõttu keskkonnasõbralik ja säästlik valik. Suure kasutusega kohtades kaaluda graniitkivisillutist.
Looduspõhised sademeveelahendused aitavad luua inimsõbralikku linnaruumi, toetada keskkonnakaitset, ennetada kahjusid ja kohaneda kliimamuutustega, kuid nende rajamine võib olla ühtlasi majanduslikult otstarbekas. Sademeveega tuleb tänavaruumis arvestada, lähtudes põhimõttest „vesi kui ressurss, mitte probleem“. Looduspõhiseid ehk säästvaid sademeveelahendusi (nn sinirohetaristuid) saab kasutada linnas, et puhverdada loomulikult ja kulutõhusalt valingvihmade ja üleujutuste mõju, vähendada kuumasaarte efekti ja õhusaastet, toetada elurikkust ja inimeste taastumist ning suunata sademevesi võimalikult suurel hulgal tagasi aineringlusse läbi immutuse ja taaskasutuse.
Linnatänavatel tuleks esimesena alati kaaluda kombineeritud sademeveesüsteeme, mis koosnevad looduspõhistest lahendustest ja sademeveetorustikust. Kui looduspõhiste sademeveelahenduste kasutamine on asukohast tulenevalt takistatud (ebasobivad ehitus- või hüdrogeoloogilised tingimused, kitsendused, reljeef vms), saab kasutada lahendusi, mille eesmärk on ainult vee ärajuhtimine.
11-1 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval tuleb maapealseid sademeveelahendusi kavandades arvestada suure liiklustiheduse ja sellest tuleneva veereostusega, tagada materjalide suurem vastupidavus ning eelistada lahendusi, mis vajavad võimalikult vähe hooldust. Kombineeritud sademeveesüsteem tagab vastavalt võimalustele ja piirangutele paindlikkuse ning toimiva sademeveekäitluse ka ekstreemsete valingvihmade ja lumesulaperioodide ajal.
Soovitatav on kasutada materjale, mis peavad vastu suurematele koormustele ja on talvisel ajal vastupidavad näiteks soolatamisele.
Looduspõhine sademevee käitlemine: sademevee suurtest äravoolukogustest tulenevate probleemide vältimiseks, nagu nt üleujutused tänavatel, ületäitunud sademeveekanalisatsioon, kahjud konstruktsioonidele ja ehitistele ning mulla erosioon, saab kasutada tänavaruumis looduspõhiseid ehk säästlikke sademeveelahendusi. Nende lahenduste peamine eesmärk on sademevee kogumine, immutamine ja puhastamine selle tekkekohas ning viibeaja suurendamine. Sellisteks lahendusteks on vastavalt tänavaruumi võimalustele vett läbilaskvad katendid, imbkraavid, vihmapeenrad, kasvukastid, imbväljakud, nõvad, puhverribad, tiigid, sademeveemahutid vms, mida saab vajadusel kombineerida sademeveekanalisatsiooniga. Ka liiklussaared ning sõidu- ja kõnnitee eraldusribad võivad kombineeritud lahendustes toimida sademevee puhveraladena. Kõigil pindadel, mis ei ole aktiivse liikumise alad ega viibimisruumid, tuleks kaaluda haljastuse, vett läbilaskvate katete ja muude looduspõhiste sademeveelahenduste kasutamist.
11-2 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval saab piisava ruumi olemasolul sademevee käitlemiseks kasutada ka insenertehniliselt lihtsamaid lahendusi, näiteks vett läbilaskvaid katendeid tänavaäärsetel parkimiskohtadel ning taimestatud lahendusi vee immutamiseks või vooluhulkade puhverdamiseks eraldusribadel, liiklussaartel ja sõidutee kitsendustel, mis ühtlasi parandavad teeületuse ohutust.
Sademeveelahendusi ja haljastust saab kombineerida lihtsate ühendustänavate eraldusribadel ja liiklussaartel. Eelistada tuleks lihtsamaid lahendusi, nagu nõvad, täidisdreenid ja puhverribad sõiduteede ääres. Äravooluhulkade vähendamiseks on heaks võimaluseks ringteekesksed liiklussaared, kuhu saab rajada suurema pindalaga ja lihtsamate taimekooslustega immutus- ja viibealasid.
Lihtsale ühendustänavale sobivad laiemad taimestatud nõvad, mis eraldavad sõidusuundi tänava keskel või eraldavad sõidutee kõnni- ja kergliiklusteest. Kui sõiduteed ei ole eraldatud äärekiviga, saab sinna koguneva vee juhtida teepeenrale, kuhu on võimalik rajada täidisdreen. Sõiduteeäärsed nõlvad saavad toimida puhverribadena, mis juhivad üleliigse vee taimestatud nõvadesse või kraavidesse. Suurema reostusohu korral on soovitatav kasutada ka õli- ja liivapüüdureid.
Katuste sademevee käitlemine. Tänavale jõuab oluline hulk sademeveest tänavaäärsetelt katustelt ja kruntidelt. Katustelt tulevat vett ei ole mõistlik suunata otse kõnni- või sõiduteele. Vihmaveesüsteemi eesmärk on suunata katusele sadav vesi eelistatult vett läbilaskvale pinnale või sademeveetorustikku nii, et tee peal ei kahjustataks muid konstruktsioone ega põhjustataks tänaval liiklejatele ebamugavust või ohtu. Katustelt tuleva vee käitlemine on soovitatav lahendada hoone ja/või krundi piires. Eelistada võiks kohapealset vee kasutamist, puhverdamist ja immutamist ning ainult äärmisel vajadusel otseühendust sademeveekanalisatsiooniga.
11-3 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsa ühendustänava äärsete hoonete katustelt tuleva sademevee puhverdamiseks ja immutamiseks saab kasutada immutuskaeve, -plokke või maapealseid imbsüsteeme. Võimaluse korral on soovituslik käidelda sademevesi kinnistu territooriumil. Näiteks haljaskatused suurtel tööstushoonetel tagavad lisaks vihmavee käitlemisele ka suurema bioloogilise mitmekesisuse ja vähendavad vett mitteläbilaskvate pindade osakaalu nendel suure liikluskoormusega ja tihti transpordikesksetel tänavatel.
Vertikaalplaneering: üleujutusohuga piirkondades ei tohi tänava nullkõrgus muutuda. Tänava tasapinda ei tohiks hoonete suhtes tõsta, vajadusel tuleb seda pigem langetada. Tänavatel, kus hooned asuvad tänavast eemal, võib kokkuleppel arvestada ka kinnistute pinnaga sademevee ühekordsel immutamisel valingvihmade korral.
11-4 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval, kus tänavaruumi haljastus ja veekogud peaksid moodustama terviku ümbritsevate aladega, on oluline vertikaalplaneeringuga tagada, et tänavate sademevesi ei põhjustaks probleeme kinnistutel ega vastupidi. Ekstreemsete valingvihmade korral on kõige lihtsam tagada kokkuleppel tänavaäärsete kinnistutega sademevee puhvermahtuvus ja immutamine nende territooriumil, eeldusel et see ei kahjusta nende vara.
Kalded tuleb kujundada nii, et vesi liiguks hoonetest eemale. Kõnniteed võiksid olla 2–3% kaldega taimestatud ala suunas.
Sõidutee on eelistatult kumer, äärte suunas 2–3% kaldega. Võimaluse korral vältida äärekive, kasutada madalaid ületatavaid äärekive või jätta äärekivides vahed, mis võimaldaksid takistamata vee liikumise kõvakattega pindadelt rohealadele.
Ühistranspordi atraktiivsus ja kasutusmugavus sõltub kogu teekonna mugavusest, mitte üksnes ühissõiduki ühenduskiirusest või sõiduvahendi mugavusest. Tänavaruumi kavandamisel tuleks ühendada ühistranspordipeatused ja sihtkohad kasutajale meeldivaks liikumisruumiks.
Tänavaruum, mis ühendab ühistranspordipeatused ja sihtkohad, peaks olema kasutajale meeldiv ja arusaadav ning jalakäija prioriteetsusega arvestav katkestusteta liikumisruum. Kõnniteed peaksid olema hea kujundusega, laiad, istumisvõimalustega ja pritsmevabad.
12-1 Lihtsal ühendustänaval
Ühistransport on ühendustänaval tavaline, siin liiguvad ühistranspordi põhiliinid, sealhulgas tramm. Lihtsal ühendustänaval asuvad väiksema kasutusega peatused. Oluline on tagada peatuses mugav ootamisruum ning ohutu ja meeldiv teekond ühistranspordi peatusesse. Tänaval võivad olla eraldi ühistranspordikoridorid ja/või bussirajad, arvestades ka liigendbusside liiklust. Sellised liinid peaksid kulgema sirgetel marsruutidel, võimalikult väheste pööretega.
Bussipeatused on enamasti tänavaruumi kõige keerulisemad ja kitsamad kohad, mis vajavad eraldi tähelepanu ja detailseid lahendusi. Tänava ristlõike ja lahenduse projekteerimisel tuleb alustada ühistranspordipeatuste asukohtade ning peatuse tüübi valikust.
12-2 Lihtsal ühendustänaval
Ühendustänaval tuleb arvestada, et ühistranspordi väljumised võivad olla tihedad ja väikese intervalliga. Teisisõnu tuleb ühistranspordi peatuste kavandamisel arvestada, et peatuses võib samaaegselt peatuda mitu sõidukit. Peatused on kas ühistranspordi rajal või bussitaskus, erandina sõidurajal. Ühistranspordipeatuse juures tasub eeldada jalakäijate liikumist ühissõidukist kõigis suundades.
Peatuse ootealad on kvaliteetse ootamise ja olemise koht, hea disainiga, laste ja täiskasvanute ühine ruum. Peatuste asukohad tuleb projekteerida lähtudes reisijate mugavast ligipääsust ja sihtkohtadest. Ühistranspordi ja reisija teekonna ristumisel suuremates peatustes, tuleb tagada nende võrdne prioriteet, piirates sõidukiirust ja hõlbustades kerget ülepääsu. Peatuste ootealad tuleb projekteerida mugavad, kuid proportsioonis ülejäänud tänavaruumiga, sh kitsastes oludes mitte laiemad kui sinna viivad kõnniteed.
12-3 Lihtsal ühendustänaval
Bussipeatuste juures tuleb rakendada lahendusi, mis väldivad konflikte ühistranspordi ja rattaliikluse vahel ning samuti mööduvate jalgratturite, jalakäijate, saabuvate ja lahkuvate reisijate ning peatuses ootajate vahel. Konfliktide ennetamiseks peab peatuse ristlõikes olema selgelt eristatud ooteala ning olemasolul ka eraldatud jalgratta- ja kõnnitee.
Ruumipuuduse korral tuleb esmalt võrdselt kitsendada kõiki nimetatud ruumielemente, vajadusel integreerida ooteala kõnniteega ning loobuda ootekoja mugavustest (nt külgseintest), seejärel eraldi rattateest.
Rattateed peatustes vajavad eraldi tähelepanu ja detailseid lahendusi. Rattatee võib projekteerida nii ootekoja tagant kui ka eest, tagades vastavate lahendustega jalakäija nähtavuse ja ohutuse ning rahustades vajadusel rattaliiklust. Kui bussitaskut ei ole, saab rattatee juhtida ootekoja tagant, sidudes ooteala ja -koja haljas- või parkimisribaga sõidutee ääres.
12-4 Lihtsal ühendustänaval
Lahenduse valik sõltub olemasolevast ruumist, jalgrattaliikluse mahust ja sellest, kas rattatee on ühe- või kahesuunaline. Vältida tuleb kõnnitee ja rattatee põimumisi ning jalakäijate liikumisteekonna liigset piiramist.
Lihtsal ühendustänaval võib meeldivam ootaeala asuda sõiduteest kaugemal, sel juhul peaks jalgrattateel olema märgistatud ülekäigurajad, et suurendada jalgratturite tähelepanu. Jalakäijatele ja jalgratturitele tuleb tagada hea nähtavus, et vähendada konfliktide ja õnnetuste ohtu.
Rattad, mikroliikurid ja muud väiksema ruumivajadusega sõidukid on olulised, sest on lühikestel vahemaadel ja linnakeskustes kõige kiiremad ning paindlikumad. Tänavaruumi kavandamisel tuleks neid eelistada teistele sõidukitele, et jätta rohkem ruumi inimestele. Suurem ratturite ja mikroliikurite arv tähendab vähem sõiduautosid ning sageli ka väiksemaid ummikuid. Selleks tuleks kavandada läbimõeldud ja terviklik rattataristu, mis soodustab viisakat liikluskultuuri ning suurendab kõigi tänavakasutajate ohutust ja mugavust.
Rattur ja mikroliikur peab igal tänaval saama liikuda meeldivalt ning ennast ja teisi ohtu seadmata, vajadusel kasutades kogu tänavaruumi – kõnniteed, rattateed ja sõiduteed. Rattatee olemasolul liigub rattur rattateel. Rattaliiklusele on omane sihtkohtade vahetu ühendamine, mistõttu peaks ratturil olema võimalik igas sobivas kohas sõit lõpetada ja jätkata teekonda jalakäijana. Tänavaruum peaks toetama kogu rattataristut: lisaks liikumisele võimaldama ratast parkida, toetada, lukustada ning suurematel tänavatel ka hooldusjaamades hooldada.
13-1 Lihtsal ühendustänaval
Üldjuhul projekteerida mõlemasse tänava serva ühesuunalised rattateed.
Kinnistute sissesõitude ületuskohad tuleb projekteerida nii, et jalgratta- ja kõnnitee jätkuksid katkematult; mahapöörded lahendatakse üle äärekivi, rõhutades, et teed peab andma autojuht. Sõidutee poolne äärekivi võib olla kaldus ja madalam, kuid kõrguste vahe kõnni- ja rattatee vahel peaks säilima. Suure kasutusega sissesõitudel võib kõnni- ja rattatee teha erinevat värvi, mis on eriti kasulik kahesuunalistel jalgrattateedel.
Rattaliikluse eraldamine. Ratturid tuleks muust liiklusest eraldada kindlasti rattateede põhivõrgus ja ratturite suure potentsiaali korral, või juhul, kui rattur ei tunne end sõiduteel turvaliselt.
13-2 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval on vajalik üldjuhul lahendus, kus sõidukid, jalakäijad ja ratturid on eraldatud. Jalakäijatega ühisruumi võib kavandada vaid juhul, ratturite ja jalakäijate koguarv on väike (alla 300 inimese päevas) ning kõnnitee vaba liikumisruum on vähemalt 3 m lai.
Ratturi vasakpöörete ja ristumiste lahendamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu ohutuse ja sõidumugavuse tagamisele. Kui tänava ületamise kohad on üksteisest kaugel, tuleb arvestada ratturite kahesuunalise liiklusega lühikestes lõikudes mõlemal pool tänavat. Eraldatud rattateede korral on eelistatud lahendada vasakpööre kaheastmelise ehk kaudse vasakpöördena: rattur ületab esmalt ristmiku otse, seejärel peatub ning ületab tänava ristisuunas lubava fooritule või ohutu liiklusolukorra puhul.
Mikroliikurid, elektri-, kasti- ja kaubarattad ning pakirobotid peaksid liikuma seal, kus on sarnase liikumiskiirusega liiklejad. Ohutuse tagamiseks tuleb sõiduteel piirkiirust piirata ning piirata sõidukite kiirust ka kõnniteel. Lisaks sõidukiiruste erinevusele peab vältima ka suuri massi erinevusi.
13-3 Lihtsal ühendustänaval
Tänavaületuse kavandamisel arvestada kastirataste ja kaubarataste pikkusega ning tagada ohutu ootamisruum ja möödapääs. Täisteeületuse korral reguleerimata ülekäigukohas, kus ohutussaarel ei pea peatuma, ei ole vaja arvestada selle laiust rataste mõõtude järgi, sest need ületavad tee alati ühe korraga. Rattateede ja juurdepääsude projekteerimisel tuleks arvestada, et kastiratastele, kaubaratastele ja teistele mikroliikuritele on kõrge äärekivi tõsiseks takistuseks, mille ületamine on raske või võimatu.
Tehnovõrgud on oluline osa tänavast, neid on palju ning just selle tõttu ei saa tänavaruumi peamiselt vaid trasside ja kujade järgi lahendada. Tehnovõrkude asukohad tuleks valida eelkõige tänavaruumi vajadustest lähtuvalt, vältides ebamõistlikke kulusid ja ehitustöid. Tänavaruumi rekonstrueerimise või uuendamise kavandamisel tuleks kaaluda, kas osa trasse saab jätta ehitusmahust välja, ilma et tekiks peatne ümberehitamise vajadus.
Tänavaruumilahendused peavad arvestama tänava ja tehnovõrkude hooldamisega ning võimaldama seda mõistlikult, vähese ebamugavuse või kuluga. Trasside kujasse linnamööbli, haljastuse jm kavandamisel tuleks kasutada vastavaid hooldust võimaldavaid erilahendusi või arvestada nende teisaldamise või uuendamisega trasside lahtikaevamisel.
14-1 Lihtsal ühendustänaval
Ühendustänaval on tavaliselt palju tehnovõrke, sest seal asuvad tehnovõrkude magistraalid ja kinnistute liitumised. Puuderidade või üksikpuude kavandamisel on ruumikitsikuse tõttu trassid enamasti vaja paigutada väga kompaktselt kõvakatte alla. Juhul kui trasside lahendust ei muudeta, on enamasti vältimatu rajada haljastus ja linnamööbel trasside kujasse, kasutades juure- ja trassikaitselahendusi.
Lihtsal ühendustänaval peab arvestama sõidutee, rattatee ja kõnnitee liikumisruumi osa masinatega tehtava hooldusega ning vastava ruumivajaduse ja tehniliste nõuetega. Sõidutee serva tuleb kavanda sõidutee laiusele vastav ruum lume vallitamiseks ning lume vallitamisega tuleb arvestada ka rattatee ja kõnnitee servas või arvestades nende ruumide kitsenemisega lumikatte korral.
Kaevude ja rennikanalite asukohad ja lahendused. Projekteerimisel tuleks arvestada tänavaruumis liikuja kasutusmugavust, arhitektuuri ja katete lahendust. Kaevukaaned on libedamad ja ebatasasema pinnaga kui teekate, mistõttu tuleks vältida nende kavandamist sõidujäljele ja eeldatavale pidurdusteekonnale, eriti rattateede puhul.
14-2 Lihtsal ühendustänaval
Restkaevud tuleks integreerida haljastusega, vihmapeenardega, kasutada külgavaga kaevusid või kasutada neid liikumisruumide organiseerimiseks. Restkaevusid tuleks jalakäijate ja ratturite liikumisruumis vältida, sealhulgas ülekäiguradadel, rattateede ületuskohtades ja sõidujälgedes. Kaevuluugid ja kanalisatsioonikatted peaksid olema sellise kujundusega, et avade vahe ei ületaks 0,01 m, vältides seeläbi jalgrataste, ratastoolide, karkude, kontsade jms kinnijäämist restide vahele. Avad restides peavad olema paigutatud peamise liikumissuunaga risti. Rennikanalite kasutamisel kõnniteedel tuleb kasutada madala profiiliga või kaetud lahendusega renne, rattateedel tuleks neid vältida.
Valgustid ja valgustuspostide paigutus. Valgustite mastid ja elektri- ning sidepostid on tänaval ruumi võtvad elemendid, mis võivad kujuneda takistuseks headele lahendustele. Ruumi puudusel tasub kaaluda hoonete külge riputatud lahendusi või kõnnitee ruumis väikese läbimõõduga mastide kasutamist. Nende asukohad tuleb kokku leppida juba eskiislahenduses. Valgustite kõrgus peab sobima miljöösse ja arvestama muu hulgas ka hoonete kõrgusega.
14-3 Lihtsal ühendustänaval
Sobiv on maheda valgusega, suure sammuga valgusvõrk, mis ei sega teisi liike ega tekita liigset valgusreostust. Ülekäigurajad peavad olema eraldi valgustatud. Kaaluda sõidutee valgustamise vajalikkust.
Visuaalse müra vähendamine ja vaated. Viidad ja info peavad olema loetavad, paiknema kasutaja vaates sobivas asukohas ja vältima visuaalset ülekuhjamist. Vajalik on tehnilise taristu elementide, sealhulgas liikluskorraldusvahendite ja postide arvu optimeerimine ja läbimõeldud ruumiline paigutus, kasutades ühte posti või kandurit mitmel otstarbel. Reklaamikandja asukoht ja tüüp peavad tagama liiklusohutuse ning sobima mõõtmetelt, tüübilt ja asukohalt arhitektuursesse terviklahendusse. Puude, postide ja märkide asukoha, suuruse ja lahenduste väljatöötamisel tuleb arvestada väärtuslike vaadete, hoonete vaadeldavuse ning hoonetest avanevate vaadetega.
14-4 Lihtsal ühendustänaval
Võimalusel fooriportaale mitte projekteerida. Foorinupud ja peatuste infostendid peavad olema kõnniteelt ratastoolis mugavalt ligipääsetavad.
Reklaamikandjad ei tohi hajutada liiklejate tähelepanu, varjata vaateid ega kitsendada jalakäijate ja ratturite liikumisruumi.
Taktikalised lahendused ja paindlik ruumikasutus võimaldavad linnaruumi kiiremini muuta ning teevad tänavaruumi kasutamise ajas muutuvatele vajadustele vastavaks ja dünaamiliseks. Tänavaruumi kavandamisel tuleks kaaluda paindlikke ruumi- ja kasutuslahendusi, mida saab rakendada nii projekti osana kui ka eraldi taktikaliste sekkumistena. Need aitavad probleeme lahendada kiiresti, väikese eelarvega ja ajutiste, kuid läbimõeldud tegevustega.
Taktikalised lahendused: taktikalisi lahendusi tuleks kasutada linnaruumis muudatuste kavandamiseks piiratud eelarve ja ajaraami tingimustes, sh kvaliteedi ja ohutuse tõstmiseks ning muudatuste päriselus läbikatsetamiseks ja kaasamiseks.
15-1 Lihtsal ühendustänaval
Lihtsal ühendustänaval sobivad kiireteks ruumikasutuse muudatusteks vastupidavad ja vähe hooldust vajavad elemendid. Tüüpilised taktikalised lahendused on eraldatud bussiradade ja rattateede rajamine, sõidutee ruumi kitsendamine piirkiirusest kinnipidamiseks ja ohutuse suurendamiseks ning parkimiskohtade lisamine.
Haljastuse taktikaliste lahendustena sobivad olemasolevate haljasalade täiendamine (puude istutamine, hooldusrežiimi muutmine, lilleniidud), samuti mittekäidavatelt liiklussaartelt ja mujalt kõvakatte eemaldamine ning asendamine haljastusega.
Lihtsal ühendustänaval tuleb alati kombineerida hästi nähtavaid markeerivaid lahendusi (joon, värv, kummipollar) ja füüsilisi elemente (betoonkonteinerid, eralduselemendid). Oluline on erinevad liiklejad selgelt eraldada ning tagada ohutus- ja nähtavuskujad.
Kuna ühendustänavat kasutab palju erinevaid liiklejaid, on vajalik läbi mõelda kogu ala liikluskorraldus, et vältida ebasoovitavaid mõjusid. Tänavaruumi kasutuse ja liikluskorralduse muudatused peavad olema selgelt tähistatud ja arusaadavalt kommunikeeritud.
Tänavaruum peab olema paindlikult kasutatav ning ohutu ja toimiv ka väiksemate reeglite rikkumiste, eksimuste ja eriolukordade (kiirabi, eritransport, kolimine vms) korral.
15-2 Lihtsal ühendustänaval
Üldjuhul peaks igale liiklejarühmale nende liikumisruumis olema tagatud vajalik eksimisruum, mis võimaldab eriolukordades paindlikkust. Mitu sõidurada, teepeenar, ühistranspordirada või laiad rattateed tagavad operatiivsõidukite ummikutest läbipääsu.
Hooajaline paindlikkus: tänava kasutus, liikluskorraldus ja hooldus peaksid arvestama hooajaliselt muutuva ruumivajaduse, kasutajate profiili ja kasutuskoormusega ning pakkuma sellele vastavat ruumijaotust. Tänava võib näiteks muuta jagatud liiklusruumiks, jalakäijate tänavaks või lubada parkimist sõidurajal.
15-3 Lihtsal ühendustänaval
Sobilik on hooajaliselt sõidurajale parkimise lubamine, ratta- ja jalgtee eraldamine või ühiskasutuses liiklusruumiks muutmine; talveperioodil võib osa tee laiusest jätta lumest puhastamata, et see toimiks kelgu- ja suusarajana.
Nädalapäeva- ja kellaajapõhine paindlikkus: parkimist, peatumist ja pöördeid võib lubada või keelata kindlatel kellaaegadel või nädalapäevadel, näiteks tipptunni välisel ajal või tänava hoolduse lihtsustamiseks.
15-4 Lihtsal ühendustänaval
Võib kaaluda muutuva piirkiiruse kavandamist ning peatumise ja parkimise lubamist, ka muutsuunaraja kavandamist.
Tänavaruum tuleb kavandada peamistest kasutajatest lähtuvalt, tagades samas ka kõigi sõidukite, liikluskoosseisude ja suuremõõtmeliste eriveoste liikumisvõimaluse. Vajadusel võib kasutada kogu tänavaruumi, näiteks ülesõidetavaid ringristmikke, ning vältida sõidusuundi piiravaid füüsilisi piirdeid.
15-5 Lihtsal ühendustänaval
Sõiduraja laius ja pöörderaadiused määratakse lähtuvalt arvestuslikust sõidukist. Lahendus peab arvestama transiitliiklusega. Pööretel võib vajadusel kasutada topeltraadiusega nurgalahendusi. Ristuvatele väiksematele tänavatele pööreteks ja kinnistutele juurdepääsuks saab kasutada väiksemaid pöörderaadiuseid, lubades teha ülepööret (sh prügiautol).