/w=1920,quality=90,fit=scale-down)
/w=1920,quality=90,fit=scale-down)
Keskmise liiklusväärtusega ja kõrge kohaväärtusega kvaliteetne avalik ruum, mis on piirkonna uhkus ja identiteedi kandja.
Lihtne jaotustänav on keskmise liiklusväärtusega ja lihtsa kohaväärtusega tänav või tänavalõik, mida kasutatakse peamiselt läbiliikumiseks ja juurdepääsuks. Selle ääres ei asu suure kasutajate arvuga sihtkohti ega ühissõidukipeatusi. Lihtsal jaotustänaval on jalakäijaid vähe – enamasti kasutavad seda tänavat kohalikud elanikud ja seal töötavad inimesed. Lihtne jaotustänav tagab mugava liikumisruumi jalgratturitele ning turvalise teekonna jalakäijatele.
Liiklusväärtus
Jaotustänava liiklusväärtus tähendab liikuvuse teenimist linnaasumi kontekstis. Jaotustänav võimaldab ühistransporti asumis, sõidukite pääsu kodutänavale ning inimeste kiiret liikumist ühistranspordipeatustest kodutänavale. Jaotustänavaks võib liigituda ka ettevõtlus- ja tootmisala juurdepääsutee.
Kohaväärtus
Lihtne kohaväärtus tähendab, et tänavasse saab suhtuda kui praktilisse ruumi, ilma taotluseta luua erilisemat avalikku kohta või erinevaid linnalisi ja ruumilisi seoseid. Ruumi-, disaini-, haljastus- ja hoolduslahendused võivad olla ratsionaalsed ja lihtsad, kuid jätavad tänava elanikele ja töötajatele võimaluse tänavat oma soovi kohaselt kasutada ja kujundada.
Näide:
Foto
Näide:
Tänavagiidi põhimõtted lihtsal jaotustänaval
Tänavaruum on hoonete, aedade või maastikuga piiritletud ruumiline tervik, mis on omavahelises tihedas funktsionaalses ja arhitektuurses seoses. Tänav on ühine ruum, millel on tähtsus nii ühiskonna, linnalooduse kui ka iga kasutaja jaoks. Selle mõistmiseks, kavandamiseks ja muutmiseks tuleks projekteerimise tiimi kutsuda eri valdkondade eksperdid loovat koostööd tegema. Hea tänavaruum on loomulik osa linnavõrgustikest, mõjub äratuntava ruumilise tervikuna ja toimib kasutajale sidusalt nii eri lõikudes kui ka üle ristmike ja ristete.
Vajalikke eksperte kaasav projekteerimistiim tagab sobiva projektlahenduse. Projekteerimistiimi ja tellitavate projektiosade koosseis sõltub tänavatüübist.
1-1 Lihtsal jaotustänaval
Ruumilise tervikvisiooni tagamiseks jaotustänaval on vajalik avalikkuse kaasamine ning linnaruumilistest eesmärkidest lähtumine.
Keerukamate lahenduste järgi vajaduse puudumisel võib lahenduste väljatöötamiseks piisata arhitekti või maastikuarhitekti konsultatsioonist teistele kompetentsidele projekti eri staadiumites ja mõõtkavades.
Tänavaruum peaks olema ruumiline tervik, mis võimendab miljööd ning toob kohaväärtused loogiliselt esile – sealhulgas säilitab ja avab vaated ning loob maamärke. Üks tänavaruumielemendi halb lahendus võib rikkuda kogu tänavaruumi kogemuse. Projekteerimisel tasub teekonnad läbi mõelda iga kasutaja vaates. Tänava elementide omavahelisel sidumisel, projekteeritava tänava liitmisel olemasoleva linnaruumiga ning tänava erineva kohaväärtusega lõikude üleminekutel tuleks pöörata tähelepanu sellele, et need toetaksid tänava terviklikku kasutamist ega looks barjääre.
1-2 Lihtsal jaotustänaval
Lihtne jaotustänav ei vaja keerulisi lahendusi. Ruumilise terviku loomine ja hoidmine võib seisneda konteksti, maastiku ja miljöö toetamises, sobivate tüüpelementide (nt valgustite, teekatete, haljastuselementide) valikus ning mõne nüansi (nt liikluse rahustamise või rekreatsioonielementide) kohaspetsiifilises lahendamises.
Tänavaruumi kavandamist alustada tänava servadest, arvesse võtta hoonete arhitektuuri, maa-alade funktsioone ning hoonetevahelise ruumi mõõtmeid. Tänavaruumi geomeetria, sealhulgas tänava telg, tuleks kavandada tänava servade ja terviklike ruumide järgi. Sõidutee serv, rattatee, katendid, valgustid, puuderead ja muud tänavaelemendid tasub üldjuhul joondada hoonete fassaadidest või mingist arhitektuursest ideest lähtuvalt. Vältida põhjendamatut looklevust.
1-3 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsal jaotustänaval on oluline ruumielementide joondamine intuitiivsete ja selgete liikumisteekondade loomiseks, eriti ühistranspordipeatuste juures, näiteks rattateede projekteerimisel. Sõidutee lauged lahendused on õigustatud üksnes tulenevalt hea tervikruumi eesmärkidest, nt aeglase kiiruse tagamiseks, hoonete või ruumiliste seoste esiletõstmiseks, jalakäijate ja haljastuse ruumi ja laiendamiseks.
Tänav on osa toimivatest (ja tulevastest) võrgustikest, mistõttu tähendab iga muutus mõju suuremas ulatuses kui konkreetne projektala. Hea tänavaruum on tunnetatav linna (linnavõrgustikest, hoonetest, parkidest, veekogudest ja muust koosnev keerukas ja muutuv ruumiline struktuur) loomuliku osana, mõjub äratuntava ruumilise tervikuna ning toimib kasutajale sidusalt nii eri lõikudes kui ka üle ristmike ja ristete. Kavandamist tasub alustada tänava võrgustikulise rolli väljaselgitamisest. Võrgustike terviklikkust tuleb hoida ja tugevdada, muudatuste korral vajadusel ka kompensatsioonimeetmeid rakendades.
1-4 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänav on oluline nii piirkondlike, elukeskkonda toetavate võrgustike kui ka asulavõrgustike osana. Projekteerimisel tuleks eriliselt hoolitseda piirkondlike võrgustike toimimise eest, sest need kipuvad asulavõrgustike „varju“ jääma. Tagada tänavaruumi mõlema poole sidusus koos liikluse toimimisega.
Ristmikud ja liikumisteed tuleks projekteerida nii, et olulised, sh ajaloolised liikumissuunad säiliksid loomulikena.
1-5 Lihtsal jaotustänaval
Ristmike ja liiklussõlmede projekteerimisel tuleks tagada, et nende läbimine oleks kõigile liiklejatele intuitiivne. Vajadusel suunata ümbersõidule eelkõige kiire ja raskeliiklus. Oluline on säilitada jalakäijate loogilised ja intuitiivselt mõistetavad liikumissuunad.
Lammutada on lihtne, kuid taastada keeruline, kulukas, aeganõudev - sageli ka võimatu, sest kaduda võib ruumi tunnetuslik väärtus. Olemasoleva silmaspidamine tähendab väärtuslike või iseloomulike struktuuride, linnalooduse, väljakujunenud mikrovõrgustike, maamärkide, materjalide säilitamist, kasutamist ja taaskasutamist maksimaalses mahus.
Olemasolev linnaloodus: säilitada elus ja eluta loodus ning kujundada lahendus nendest lähtuvalt. Puud, põõsad, rohttaimekooslused, muld, kivid, rändrahnud ja looduslikud veekogud on väärtused, mille asendamiseks kulub aastakümneid, nende likvideerimisel võivad kaduda terved kooslused ja elupaigad. Olemasolev linnaloodus on juba kohanenud ja saab iseseisvalt hästi hakkama, on välja kujunenud kohalike pisiimetajate, lindude, putukate ja teiste liikide elupaigad, kohapealne muld ja veekeskkond on kujundanud sellesse paika kõige paremini sobivad taimekooslused. Kohalikud, eestimaised taimeliigid on linnalooduse jaoks eriti väärtuslikud.
2-1 Lihtsal jaotustänaval
Pöörata tähelepanu väljakujunenud kooslustele, võimalikele „astmekividele“ ja elupaikadele. Säilitada tuleks ka väiksed haljaslapid – servad, praod, hekialused. Säilitada tasub vanad puud, hekid, viljapuud ja -põõsad ning rohttaimekooslused.
Säilitada teeäärseid laiu roheribasid väärtuslike rohekoridoridena ja rakendada seal elurikkuse rütme arvestavat hooldusrežiimi.
Kui puid on vaja erandolukordades ohutuse tagamiseks langetada, saab neid kohapeal kasutada elustikutüvedena, mis võimaldavad elupaiku, on huvitavad vaadata ning toimivad ühtlasi istumis- ja mängukohtadena.
Kultuurilised ja tähenduslikud kohad ja elemendid: hooned, sissepääsud, ajaloolised liikumisteed ja suunad. Ehitusplatsil maapinnas leiduvaid objekte (kivisillutis, betoonplokid, talad-vaiad) ja ajaloolisi elemente (valgustid, postid, pingid, sildid, kaevukaaned) saab kasutada disainis, projekteeritud lahendust vajadusel täpsustades. See laseb senisel kihistusel uues koosseisus välja paista.
2-2 Lihtsal jaotustänaval
Säilitada postid, katendid, trepid jms toimivad maamärkide ja emotsionaalsete fokaalpunktidena.
Säilitada tasub ka välja kujunenud käiguteid ja kruntide ning hoonete vahelisi radu („lõikamisi“), juhul kui inimesed saavad jääda harjunud teid käima (nt kui omandiõigus seda võimaldab).
Vanad (ehitus)materjalid: olemasolevat teekatet ja lammutusjääke saab enamasti kasutada uues lahenduses uuel või senisel otstarbel, viisil ja juhul, mis võimaldab tänava head kasutamist.
2-3 Lihtsal jaotustänaval
Säilitada tasub väärtuslikke ja erilise ilmega tänavakatteid – munakivi, mosaiiki, vana plaadistust, betoonplokke ja lammutusjääke –, et mitmekesistada jalakäijate alasid, luua eriilmelisi kohti ja meeleolusid. Alati tuleks säilitada kohapealne muld.
Vajadusel võib sõidutee alla jäävaid elemente (sh haljastust) ümber paigutada sobivamasse kohta. Seejuures tuleb kaaluda lõpptulemust töömahu, tulemuslikkuse, eetika ja esteetilisuse kontekstis.
Tänaval on ruumist enamasti alati puudus soovitud elementide ja teenuste kavandamiseks. Ruumikitsikuses tuleb teha nutikaid kompromisse, eelistada ühiskasutust ja leida ruumisäästlikke lahendusi, võimalikest teenustest või elementidest loobumise asemel. Uute tänavate ruumisäästlikud lahendused hoiavad kokku ressursse, sh väärtuslikku maad.
Ruumisäästlikud lahendused ja sõidutee laiuse vähendamine võimaldavad ka ruumikitsikuses kavandada tasakaalustatud tänavaruumi ja rakendada võimalikult paljusid giidi põhimõtteid. Ka uutel planeeritavatel tänavatel võiks eeskuju võtta ajaloolisest linnaruumist ja vältida ruumiga priiskamist. Ruumisäästlik on elementide ja lahenduste kombineerimine – näiteks haljastuse, peatumiskohtade ja viibimisruumi põimimine.
3-1 Lihtsal jaotustänaval
Ruumisäästliku lahendusena sobib jaotustänavale projekteerida kahesuunaline tänav sõidusuundi eraldamata (kitsama lahendusena) või ühesuunaline tänav. Ühesuunaline liiklus jaotustänaval on sobiv lahendus kitsas tänavaruumis, kuid üldjuhul on seejuures vaja teist jaotustänavat vastassuunaliseks liikluseks ning tagada tuleb hea ligipääs ühistranspordipeatustele mõlemas suunas. Ühesuunalisel tänaval saab sõidukite liikluse korraldada ühel sõidurajal, mis jätab rohkem ruumi muudele vajadustele tänaval. Ühesuunalisel jaotustänaval tuleb ratturitele tagada kahesuunaline liiklus.
Ühiskasutuses ruumilahendused on ruumisäästlikud – nende kasutamist tasub kaaluda.
3-2 Lihtsal jaotustänaval
Sobiv on ühiskasutuses ruum ratturiga (nt ratturi ja jalakäija või ratturi ja mootorsõiduki ühisruum), tingimusel et kõigi liiklejate ohutus on disaini ja sõidukite väikese kiirusega tagatud ning lahendus on kooskõlas kasutajate (potentsiaalse) arvuga.
Jalakäijate ja ratturite jagatud liikumisruumis võib liikluse organiseerimiseks kavandada kahesuunalise rattatee ühesuunalise rattatee laiuses, tingimusel et rattatee on kõnniteest kõrguslikult eristamata. Võimalik on rattatee ja kõnnitee vahele kavandada eristuva kattega puhverala, mida ratturid kasutavad vastutulevast ratturist möödumiseks. Selline lahendus võib olla sobiv, kui rattateel on vähe ristumisi tänavatega.
Vähendada kõvakattelist ala või vältida selle laiendamist, eesmärgiga anda rohkem ruumi haljastusele, vältida kuumasaari ning immutada rohkem sademevett.
3-3 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänaval on sobiv rajada tehnilised ja ohutusribad haljastusena või katta need vett läbilaskva kattega. Kaaluda tasub olemasoleva kõvakatte kitsendamist ning jalakäijate vabast liikumisruumist välja jääva kõvakatte asendamist vett läbilaskva katte ja haljastusega (sh puude, põõsaste ja rohttaimede jaoks katte sisse avade lõikamist). Madala liikluskoormusega alad, parkimisalad ja sissesõidud projekteerida üldjuhul vett läbilaskva kattega.
Sõiduteede ja -radade ning pöörderaadiuste liigset laiust tuleks vältida. Sõidutee projekteerida võimalikult kitsana ning kasutada tee visuaalse kitsendamise võimalusi, näiteks erineva katendi abil. Baasväärtusena, mille suhtes lahendusi kaaluda, võib arvestada, et sõidutee laius moodustab umbes kolmandik kogu tänava ristlõikest ning ühe sõiduraja laius on umbes 3 m. Projekteerimisel võib lähtuda giidis toodud ruumisäästlikest mõõtudest.
3-4 Lihtsal jaotustänaval
Sõidutee tuleks projekteerida võimalikult kitsas, arvestades siiski ühistranspordi ja ka suuremate masinatega. Rentsliriba / kindlustatud teepeenar ei lisandu üldjuhul sõiduraja laiusele või joonitakse sõidurajad rentsliriba võrra kitsamalt ning kaetakse sõiduruumi visuaalseks kitsendamiseks sillutisega. Ohutusriba tuleks projekteerida pigem ratta- või kõnnitee kõrgusele. Kahesuunalisel väiksema liiklussagedusega tänaval ei ole sõiduradu vaja eraldada.
Pöörderadu ja bussitaskuid on soovitatav vältida; vajadusel kavandada need pigem sõiduraja laiendina, mis võimaldab möödumist. Peatumiseks sobib kavandada sõiduteele kõvakattega teepeenrad. Haljastus, sealhulgas puud, samuti parkimine ja tänavamööbel on otstarbekas kavandada integreeritult. Laiema kõnnitee, mis võimaldab mugavalt tänaval liikuda, võib kavandada vaid ühele poole tänavat (nt ühesuunalise tänava korral), kui teisel pool tänavat on olemas vähemalt kitsas lisa-liikumisrada.
Ristmike ja pöördealade kujundamisel tuleks kasutada lahendusi, mis ei soosi suuri pöördekiirusi, näiteks lubada suurematel autodel teha ülepööret (vastassuuna kaudu), või projekteerida topeltraadiusega nurgakünnised, mis on markeeritud erineva katendiga.
Linnalooduse osakaalu suurendamine tänavaruumis on oluline nii elukeskkonna atraktiivsuse ja kvaliteedi parandamiseks kui ka keskkonnaalastele väljakutsetele vastupidavuse suurendamiseks. Igale tänavale tuleks lisada linnaloodust ja looduslike elemente, et aidata vähendada saastatust, toetada elurikkust, kohaneda kliimamuutustega, sealhulgas jahutada linnaruumi ning pakkuda inimestele meeldivat ning tervist toetavat tänavaruumi.
Tunnetatav osa ruumist võiks olla haljastatud – loomulikud rohevarjud alandavad kõnniteepinna temperatuuri, pakuvad varju päikese ja sademete eest ning püüavad kinni osa tolmust ja sademeveest.
4-1 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsal ühendustänaval võib julgelt katsetada „metsikumat“ haljastust, lastes sellel ise kujuneda. Piirata tuleks võõrliikide levikut. Lopsakas ja mitmekesine haljastus aitab vähendada tänavast tulenevat õhu-, müra- ja pinnasereostust.
Taimekooslused: haljastuses tuleks eelistada esmalt olemasolevat haljastust (sh põõsastikke ja rohttaimekooslusi) ning uute lahenduste puhul kasutada omamaiseid liike, mis on asukohale iseloomulikud, toetavad linnaloomade looduslikke toitumisvõimalusi (seemned, käbid, viljad, õied) ja saavad iseseisvalt hakkama.
4-2 Lihtsal jaotustänaval
Uue haljastuse rajamisel tuleks eelistada kohalikke, asukohale iseloomulikke liike, kes saavad ise hakkama ning pakuvad toitu nii putukatele, lindudele kui ka inimestele. Taimekooslused peaksid õitsema võimalikult pikalt kogu vegetatsiooniperioodi vältel, et tolmeldajad saaksid samas piirkonnas elada terve elukaare jooksul.
Hooldusrežiim: tänavahaljastuse hooldus peab arvestama tänava linnaruumilist konteksti ja tänavatüüpi. Tänavahaljastus ja selle hooldus peaksid tagama elurikkuse püsimise ja arenemise ning eluslooduse elupaikade ja toidulaua jätkusuutlikkuse. Juhul kui tänav asub aedlinnas või rohke haljastusega alade vahel, võib haljastuslahendus ja selle hooldus olla lihtsam.
4-3 Lihtsal jaotustänaval
Haljastus peaks olema võimalusel mosaiikne, looduse rütme arvestav ja mitmekesisust soodustav ning inimesele huvitav. Lihtsa tänavatüübi korral saab kasutada vähest hooldust vajavad looduslikke kooslusi, kus inimene sekkub vaid äärmisel vajadusel (nt liigse põõsastumise või kinnikasvamise vältimiseks). Tasub kaaluda kohandatud ja ohjatud ruderaalkoosluste kasutamist (erinevad sordid).
Linnaloodus ja elupaigad: linnaloodusel saab olla väga palju rohkem funktsioone kui lihtsalt kohatäide muudest funktsioonidest üle jäävatel pindadel. Linnaloodus peab olema elupaik mitmetele liikidele, olemisruum inimesele, mängupaik, looduse hüvede pakkuja linnas – mitte lihtsalt tänava roheline taust dekoratiivses tähenduses. Linnaloodus saab olla osa rohevõrgustikest ja tuleb olla kindel, et uued lahendused ei tekitaks sellesse võrku kompenseerimatuid katkestusi. Tasub kaaluda ümberistutusi (ka vanade puude puhul), samuti põõsagruppide ümberpaigutamist ja rohttaimekoosluste siirdamist.
4-4 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsa jaotustänava elupaiku võivad rikastada looduslikke liike toetavad elemendid, nagu kännud, lamapuit ja kivirahnud. Lihtsa jaotustänava äärde võib jätta ka looduslikke liike toetavaid oksa- ja lehehunnikuid. Kus võimalik, võiks ise kujunenud väikestel rohealadel ja rohtunud tänavaservadel lasta lihtsalt olla, sest need väikesed lapid võimaldavad liikidel, sealhulgas taimeseemnetel, liikuda suuremate rohealade vahel. Võimalusel tuleks kavandada liikidele lihtsaid liikumisvõimalusi (avaused aedades-plankudes, madalad äärekivid) ja vajadusel teeületusvõimalusi (oravasillad, siilitunnelid) ning kasutada teavitus- ja hoiatussilte paikades, kus loomad rohkem teid ületavad.
Veekogud: tänavaruumis olevad veekogud tuleks säilitada, parandades nende ökoloogilist seisundit ning suurendades nende rekreatiivset väärtust.
4-5 Lihtsal jaotustänaval
Looduslike veekogude ja tänava vahele jätta lopsakama haljastusega puhveralad, mis aitaksid vähendada teelt veekogusse jõudvaid reoainete ja soola koguseid. Tänavaga ristuvate looduslike vooluveekogude seisund tuleb säilitada või seda parandada. Tänavaga ristuva oja suunamist tee alla torusse tuleb põhjalikult kaaluda, kaasates veeökolooge, et arvestada selle mõju kohalikele liikidele ja seda võimalikult palju leevendada. Ojad on elurikkuse tulipunktid ja väärtuslikud sinikoridorid, mille seisundi kergekäeline halvendamine avaldab tugevat negatiivset mõju looduskeskkonnale. Veele ligipääsu saab võimaldada lihtsate astmekivide ja purretega.
Taskupargid ja platsid: väikesed rohelapid ja haljastatud teeservad on teistele liikidele „astmekivideks“, mis võimaldavad liikumist suuremate rohealade vahel. Tänavanurkadesse, tänavate keskele ja mujale võiks rajada taskuparke ja haljastatud platse, mis toimivad esmase puhkealana ja igapäevase sotsiaalse linnaruumina. Piirkonnas, kus puuduvad eraaiad, tasub kaaluda avalike mikro-viljapuusalude rajamist tänavaruumi taskutena.
4-6 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsate jaotustänavate ümbruses olevaid rohealasid tuleks vaadelda võimalusena toetada looduslikumat linnaruumi. Ka pisemad rohealad lihtsate ühendustänavate servades moodustavad koos olulise osa linnaruumist, kus saab toetada ökosüsteemiteenuseid, mis tagavad kvaliteetsema elukeskkonna – puhtama õhu, linna jahutamise ja mürareostuse leevendamise.
Liiklussaared ja liiklussuundade eraldajad haljastada kodumaiste madalate rohttaimekooslustega; sobivad ka ruderaaltaimed ja nende sordid, mis on rasketele tingimustele väga vastupidavad.
4-7 Lihtsal jaotustänaval
Haljastusel pidada silmas mitmekesiste kohalike koosluste toetamist. Vältida tuleks kõvakatte rajamist ohutussaartele.
Trasside kujad: haljastamisel tuleb lähtuda reaalsetest mõõtmetest ja riskidest ning leida võimalusi haljastuse rajamiseks.
4-8 Lihtsal jaotustänaval
Kujade haljastuse peaks planeerima lihtsalt asendatavana/taastatavana, kuid siiski kohalike liikide põhiselt.
Vaimne tervis: mida rohkem on tänavaruumis erinevaid taimekooslusi, seda parem on see inimese vaimule ja meeleolule.
4-9 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsa jaotustänava liiklusest lähtuvat negatiivset mõju kohalike inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele aitab leevendada mitmekesine, lopsakas, looduslikel liikidel põhinev haljastus, mille kujunemist saab toetada mitmekesisust toetava hooldusrežiimiga (niitmine kord-kaks aasta jooksul, võõrliikide leviku kontrollimine).
Inimesed eksivad ikka – avariid juhtuvad seal, kus kokku saavad aktiivsed vead (juhtimisega seotud) ja passiivsed vead (keskkonnaga seotud). Ruum tuleks kujundada nii, et eelkõige kiirema sõiduki juht valib vaistlikult ohutu kiiruse ja suhestuks õigesti teiste liiklejatega. Nii andestab ruum ka kergemad eksimused, vähendab tuntavalt vigastusi õnnetuste korral ning püsib ohutu ja toimiv ka eriolukordades, näiteks jalakäija või ratturi juhuslikul ebatäpsusel, kiirabi või eritranspordi liikumisel jms.
Kiirus tuleb viia kooskõlla tänavaruumiga. Linnades ja asulates tuleks tänavad projekteerida sellise liikumiskiiruse järgi, mis vastab tänava funktsioonile, ruumilisele iseloomule ja kasutajate vajadustele – suurema kohaväärtusega tänavatel, elupiirkondade ja segakasutusega tänavatel tähendab see enamasti kiirust kuni 30 km/h, samas kui suurema läbilaskevõimega tänavatel võib sobiv kiirus olla veidi suurem, kuid siiski inimmõõtmeline ja ohutust tagav.
Tänava geomeetria, sõiduradade laius ja ruumielementide paigutus peaksid suunama juhte piirkiirust iseenesest järgima. Väiksem kiirus laiendab juhi vaatevälja, muutes lihtsamaks jalakäijate, tänaval liikuvate laste või ristmikul olevate jalgratturite märkamise, ja loob rohkem ruumi inimlike eksimuste andestamiseks – olgu eksijaks jalakäija, rattur või autojuht.
5-1 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänaval sobib sõidukiiruseks 30–40 km/h, kui tänava kujundus ja liiklusohutus seda võimaldavad. Nendel tänavatel on oluline leida tasakaal liikumisvõimaluste (nt autoliiklus ja ühistransport) ning elukeskkonna vajaduste (nt jalakäijate, jalgratturite ja kohalike elanike turvalisus ja mugavus) vahel.
Liikluse rahustamine peaks olema läbiv põhimõte. Rahustavad elemendid – nagu füüsilised takistused, kõrgendused, kurvid ja visuaalsed kitsendused – aitavad kiirust vähendada ning suurendada liiklusohutust. Sellised lahendused on vajalikud kõigil tänavatel, mitte ainult probleemsetes lõikudes.
5-2 Lihtsal jaotustänaval
Sõidukiirust vähendatakse vajadusel täiendavalt tänava disainiga, et tagada ohutu juurdepääs ühistranspordipeatustele, jalakäijate ülekäikudele ja juurdepääsudele. Tänava ristlõige ja sõiduraja laius peavad toetama kavandatud sõidukite liikumiskiirust ja vastupidi – kavandatav sõidukiirus tuleb kohandada vastavalt tänavaruumile.
Liiklusvoolud ristuvad peamiselt ristmikel ja ülekäiguradadel, kus mootorsõidukid kohtuvad jalgratturite ja jalakäijatega. Nendes kohtades peaks mootorsõidukite kiirus olema väiksem kui ristmikevahelistel lõikudel. Kiiruse alandamiseks saab rakendada erinevaid füüsilisi meetmeid, nagu ringristmikud, tõstetud ristmikualad, sõidutee kitsendused, otsesõidutakistused või künnised. Juurdepääsud ja pöörded kõrvaltänavatele võib lahendada äärekivi ületusena.
Asulatesse või elukvartalisse sisenemisel tasub kasutada ruumilisi kitsendusi. Tee kitsendamine sissesõitudel (nn väravaefekt), kurvilised teelõigud, kujundatud haljastus ja linnamööbel aitavad juhtidel tajuda, et nad sisenevad rahulikuma liiklusega keskkonda.
5-3 Lihtsal jaotustänaval
Tänavatüübi muutumisel ning asulasse või elukvartalisse sisenemisel tuleks rakendada selgeid ruumi kitsendavaid võtteid, et rõhutada üleminekut ja luua visuaalne surve sõidukiiruse vähendamiseks. Lisaks füüsilistele lahendustele, nagu teekitsendused, haljastus ja linnamööbel, võib kasutada ka optilisi võtteid – näiteks kontrastseid teekatteid, erinevaid kattematerjale või valgeid triipe, mis viitavad aeglasema ja rahulikuma liiklusega alale.
Vastutus ohutuse eest lasub eelkõige suuremal ja kiiremal liiklejal. Liikujate hierarhiast lähtuv ruumilahendus aitab tagada ohutu liikumisruumi: esikohal on jalakäija, viibija, siis rattur, ühistranspordi ootaja, ühistransport ning alles seejärel muud sõidukid. Jalakäijaid, sh vaegliikujaid, ja rattureid prioriteedina arvestavad lahendused hõlmavad kergeid teeületusvõimalusi ning turvalisi rattaradu.
5-4 Lihtsal jaotustänaval
Andestavas tänavaruumis on jalakäijal, jalgratturil või autojuhil ruumi eksida, ilma et see tooks kaasa tõsiseid tagajärgi ega lõppeks õnnetusega. Jaotustänaval tuleks kiiruspiirangud kohandada vastavalt tänava kontekstile ja kasutajate vajadustele ning kasutada visuaalselt ja füüsiliselt rahustavaid elemente, nagu kitsamad sõidurajad, haljastus, künnised, tõstetud ristmikud või teekatte materjalivaheldus. Jalakäijate turvalisust suurendavad madalad või puuduvad äärekivid, loomulikke liikumissuundi järgivad teeületusvõimalused, piisavad eraldustsoonid ja pehmendatud äärealad (nt haljastus). Selline ruumiplaneerimine toetab liiklejate loomulikke trajektoore, vähendab konflikte ja suurendab kõigi turvalisust.
Nõrgimast kasutajast lähtuva disaini põhimõte tähendab, et tänavaruumi kujundamisel lähtutakse nende inimeste vajadustest, kellel võivad olla piiratud füüsilised, sensoorsed või kognitiivsed võimed. Ruum, mis sobib kõige nõrgematele, loob parema elukeskkonna kõigile kasutajatele. Nõrgimast kasutajast lähtuv disain loob võimaluse igaühel iseseisvalt hakkama saada, samal ajal kui vastutus ohutuse eest lasub eelkõige suuremal ja kiiremal liiklejal.
Nõrgimast kasutajast lähtuv linnaruum tagab iseseisvuse ja heaolu kõigile. Kõigi – sealhulgas 80-aastaste eakate, 8-aastaste laste ning liikumis-, nägemis-, kuulmis- ja intellektipuudega inimeste – vajadusi arvestav tänavaruum soodustab erinevate kasutajagruppide vahel ühisruumi ja suhtluse tekkimist ning soodustab igapäevast iseseisvat hakkamasaamist.
6-1 Lihtsal jaotustänaval
Võimalusel eraldada kõnnitee sõiduteest, kasutades rattateed, haljastust või parkimislahendusi. Võimalusel tuleks käsipuud kinnitada fassaadile või kasutada neid liikumisruumide eraldamiseks, eriti kohtades, kus maapind on kaldu. Foorinupud ja peatuste infostendid peavad olema kõnniteelt ratastoolis mugavalt ligipääsetavad. Pinkide ja puhkealade juures tuleks arvestada ruumivajadusega ratastoolide ja lapsevankrite jaoks, et tagada ligipääsetavus ja kaasav keskkond kõigile kasutajatele.
Tänavaruum peaks toetama kõige nõrgemat ja aeglasemat liikujat: vajalikud on jalakäijaid, sh vaegliikujaid, ja rattureid prioriteetseks seadvad lihtsad teeületusvõimalused, turvalised rattarajad.
6-2 Lihtsal jaotustänaval
Tänava ületuskohad lahendada võimalusel ohutussaartega (sh vajadusel kitsaste sõiduradasid eraldavate saartega), et suurendada ohutust. Ohutussaartel peatumine ei tohiks olla kohustuseks.
Lähtuda tuleks universaaldisaini seitsmest põhimõttest, tagades uksest ukseni terviklikud ja astmeteta teekonnad. Universaaldisaini põhimõtetest lähtuv tänavaruum pakub lisaks ohutule liikumisele ka intuitiivset ja üheselt mõistetavat keskkonda, kus on arvestatud kõigi kasutajate vajadustega.
6-3 Lihtsal jaotustänaval
Sellise ruumi omadused hõlmavad selgeid ja eristatavaid visuaalseid, auditiivseid ja taktiilseid juhiseid, mis toetavad orienteerumist ning iseseisvat liikumist. Samuti pakub neist põhimõtetest lähtuv tänavaruum piisavalt puhkealasid, keskkonnale omaseid turvavööndeid ja ligipääsetavaid teenuseid, mis loob turvalise ja kaasava keskkonna. Universaaldisaini põhimõtetele rajatud tänavaruum soodustab lisaks iseseisvale liikumisele ka sotsiaalset aktiivsust ning loob võimaluse igal inimesel tunda end kogukonna osana ja osaleda igapäevastes tegevustes mugavalt ning turvaliselt.
Nõrgimast kasutajast lähtuv tänavaruum on kasutajat kaasava lähenemise tulemus. Kasutajate varane kaasamine sisendi korjeks ja lahenduste testimine iteratiivses arendusprotsessis tagab, et kõige nõrgemast kasutajast lähtuv lahendus toimib ka reaalses mitmekesises kasutuskeskkonnas.
Jalakäijad moodustavad kõige universaalsema ja samas haavatavama liiklejate rühma – siia kuuluvad kõik, kes liiguvad jalgsi või aeglasel viisil, sealhulgas lapsed, eakad, liikumisabivahendite kasutajad, linnaruumis aega veetvad inimesed ja ka autokasutajad, kes jätkavad teekonda jalgsi. Tuleks kavandada jalakäijate liikumiseks sidus ja tihe võrgustik koos kergete teeületuse võimalustega, mis on kogu linnaruumi toimivuse põhialus. Kui jalakäijatele ei ole eraldi ruumi loodud, tuleb arvestada, et nad liiguvad sõiduteel ja ületavad seda neile sobivates kohtades.
Kõnnitee tähtsus. Kõnniteed moodustavad suurima ja keskse osa inimese liikumisvõrgustikust linnas. Sobiva kõnnitee laiuse määramine on otsus, mis eeldab ruumikasutajate ootuste ja vajaduste mõistmist ning ümbritseva konteksti põhjalikku arvestamist – sealhulgas kõnnitee servade iseloomu, külgnevate hoonete ja rajatiste paiknemist, haljastuse ja katendite lahendusi, kasutajate hulka ja liikumisviise, ruumikasutuse eripärasid, kogu tänavaruumi laiust ning soovitud liikumiskogemust.
7-1 Lihtsal jaotustänaval
Kõnniteed peavad üldjuhul olema mõlemal pool sõiduteed. Kõnnitee peab olema vähemalt nii lai, et vastutulijad saavad üksteisest segamatult mööduda. Kõnnitee vaba laiuse hulka ei arvestata esimest poolt meetrit hoone seinast, sõidutee äärekivist või allalaskuvast trepist. Ühistranspordipeatuste ootealad, välikohvikud, liiklusmärgid, valgustite postid ja muud liikumist takistavad elemendid kavandatakse kõnnitee alast välja. Kõnnitee ei tohiks olla üldjuhul kitsam kui ühesuunaline rattatee. Kõnnitee ei tohiks olla üldjuhul kitsam kui ühesuunaline rattatee.
Jaotustänaval tuleb arvestada, et seal on üldjuhul ühistranspordipeatused või liikumisteed peatusesse, mistõttu on ka rohkem jalakäijaid.
Jalakäijate teekondade jätkuvus. Jalakäijate teekonnad peaksid tänavaruumis olema loogilised ja järgima loomulikke liikumise soovijooni. Vältida tuleks teeületuse hakkimist erinevate katendite ja äärekividega. Teeületuskoht peaks ühendama tänava osad kõigi kasutajate jaoks ega tohiks tekitada takistusi.
7-2 Lihtsal jaotustänaval
Ühistranspordipeatuse läheduses tuleb arvestada, et jalakäijad liiguvad ühissõidukist väljudes kõigis suundades. Kavandada ülekäigurajad, mis tagavad soovitud liikumise, või nende puudumisel arvestada jalakäijate teeületusega ning rakendada lahendusi, mis juhivad autojuhtide, ratturite ja jalakäijate tähelepanu ületuskohale, tõstavad valvsust ja aitavad vähendada liikluskiirust.
Projekteerida jätkuv kõnnitee üle ristuvate väiksemate tänavate ja juurdepääsude, muutes jalakäijate liikumisteekonna katkematuks, jätkuvaks ja selgeks. Võimalusel tõsta sõidutee teeületuskohas kõnnitee kõrgusele.
Madalad äärekivid või äärekivideta lahendused sobivad tee ületamiseks ettenähtud kohtadesse ning tänavatele, kus on lubatud tänava ületamine igas kohas.
7-3 Lihtsal jaotustänaval
Kui madala äärekiviga hoovide sissesõite on hõredalt (vahekaugus üle 25 m), siis lisada madala äärekiviga lõike kohtadesse, kus on inimeste liikumise soovijooned, mis lahendavad ühtlasi tavaolukorras paljud ratastel liikumisvahendite vajadused. Ristmikel tuleks projekteerida kõnniteele ja rattateele 0 cm kõrgused äärekivid või äärekivideta lahendus. Ratta- ja kõnniteed kõrguslikult eristades kavandada jalgrattatee kõnnitee tasapinnast umbes 2–4 cm madalamale, kasutades kaldservaga äärekivi.
Tänavaületuse lahendused võiksid olla kerged ja ohutud, mis arvestavad jalakäijate loomulikke liikumissuundi ning tagavad jalakäijatele piisava tihedusega tänavaületuse võimaluse. Ristmikel on oluline tagada mugav jalgsi liikumine kõikides suundades – ülekäigurajad peaksid paiknema võimalikult kõnnitee sihiliselt, mitte nihutatult, ning vajadusel võivad need olla nurga all.
7-4 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänaval võib sõidukite liiklus olla tihe, kuid sõidutee ületamise vajadus on üldjuhul igal ristmikul, olulisemate hoonete ja parkide juures ning kõigis ühistranspordipeatustes. Sõidutee ületamise lahendus ei tohi oluliselt pikendada teekondi.
Eelistada foorideta ülekäiguradasid. Kui suurema liiklusega ristmikul on foor vajalik, peab see võimaldama jalakäija otsesuunalist ületust ühes taktis ristmiku kõigis äärtes. Eelistada jalakäijate ühise fooritakti ja diagonaalületuse loomist.
Teeületus projekteerida võimalikult kompaktsena – kas lühikese ületusdistantsiga või ohutussaartega liigendatult. Ohutussaarteta lahendused või kitsaste eraldussaartega lahendused sobivad väikeste kiiruste ja kesklinliku ruumi korral, kui kasutatakse ohutust suurendavaid meetmeid. Üldist nõuet ohutussaari kavandada ei ole, kuid need on tõhus viis ülekäiguradade ohutuse suurendamiseks.
Istuv eluviis ning vähene aktiivne liikumine on üks peamisi ülekaalulisuse ja kaasnevate terviseprobleemide põhjuseid. Tuleks kujundada linnaruum, mis kutsub liikuma ning soodustab jalutamist ja rattasõitu, et suurendada inimeste igapäevast füüsilist aktiivsust. Tänavaruumi kujundamisel tuleks luua äratuntavaid paiku, sest need tugevdavad koha identiteeti ja kogukondlikkust ning kutsuvad inimesi ruumi kasutama, seal viibima, suhtlema ning suurendavad turvalisust.
Paus ja viibimine. Tänava kõigi kasutajate (sh lapsed, noorukid, täiskasvanud) vaheliseks sotsiaalseks suhtluseks ruumi ja lahenduste kavandamine on oluline osa tänavaruumi kujundamisest.
8-1 Lihtsal jaotustänaval
Puhkekohad lahendada kooskõlas tänavahaljastusega, et pakkuda kaitset ja varju tuule, vihma ja päikese eest. Suurema liikluskoormuse korral vajavad puhkekohad suuremat distantsi sõiduteest ja eristavat markeeringut ülejäänud kõnniteest kui liikumiskoridorist, et puhkekoha taastav mõju oleks võimalikult kättesaadav.
Miljöö ja kogukondlikkus. Tänavaruum peaks võimaldama inimestel üksteist näha ja tajuda – mida rohkem silmapaare, seda vähem süütegevust. Kogukonnatunnet suurendav tänavaruum aitab ennetada süütegevust. Tänavaruum tuleks kavandada koostöös kogukonnaga nii, et inimesed ja ärid tajuksid ruumi „oma“ või „hallatavana“, mitte „võõrana“.
8-2 Lihtsal jaotustänaval
Olustik rõhutab funktsionaalsust. Mööbel on kasutajapõhise disainiga ja paigutatud optimaalselt.
Aeglasem kiirus teeb ka autojuhist silmapaari, kes märkab tänaval toimuvat.
Mitmekesisus ja inimmõõde. Kavandada ruum ka külgnevatele äridele ja elanikele, et võimaldada isikupärasemat ja atraktiivsemat tänavaruumi kasutust.
8-3 Lihtsal jaotustänaval
Olustik rõhutab funktsionaalsust, „pilku tänaval“, inimese kohalolu. Mööbel on lihtsasti kasutatav, väldib elitaarsust, on kasutajapõhise disainiga. Kõnniteega külgnev ruum projekteerida 5 km/h ehk jalakäija kiirusel kulgemiseks, silmakõrguselt vaadeldav, servad-ääred istumiseks-toetamiseks.
Mäng tänaval. Tänavaruumi tuleks kavandada arvestades laste liikumisvajadust ja mänguvõimalusi, kasutada võiks mängulisi, liikuvust soodustavaid elemente, mis kutsuvad lapsi tänavat läbima aktiivselt liikudes. Ruum peab võimaldama ohutut mängimist, kokkupuuteid teiste inimestega ning rattasõitu.
8-4 Lihtsal jaotustänaval
Reljeefiga saab luua hooajalist kasutust – küngas on talvel kelgumägi, suvel ronimiseks; kraav on suvel veemängudeks, talvel piisava vee korral liulaskmiseks jne. Ruumi olemasolul saab tänavaruumi kavandada selliselt, et see soodustaks nii laste kui ka täiskasvanute liikumist ning kutsuks mänguliste elementidega läbi linna liikudes ronima, läbi pugema ja tasakaalu hoidma.
Iga kasutajaga arvestamine ning erinevate kasutajagruppide vahel ühisruumi loomine ja suhtluse soodustamine.
8-5 Lihtsal jaotustänaval
Istumis- ja kogunemiskohad tuleks kavandada asukohtadesse, kus need ei häiri liigselt elanikke, kuid avalikus ruumis viibimise võimalusi ei tohiks ohverdada põhjendamatu võõrahirmu tõttu. Pinkide juurde tuleks kavandada ruum ratastoolile ja lapsevankrile.
Linnaruumis esineb pidevalt tarvidus lühiajaliseks peatumiseks – näiteks kauba vedamiseks, inimeste sõidukist väljumiseks, istumiseks ja puhkamiseks, poekottide kohandamiseks või suhtlemiseks. Tänavaruumi kavandamisel tuleks arvestada peatumise üldise vajadusega. Head peatumis- ja puhkevõimalused muudavad linna ligipääsetavaks ja külalislahkeks.
Istumine: sotsiaalseid episoode ja puhkamist võimaldavad elemendid on pingid, nõjatumispunktid ja alternatiivsed istumiskohad – suured kivid, astmed, servad. Erinevaid puhkekohti peaks üldjuhul olema igal tänaval.
9-1 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsal jaotustänaval on peatumisvajadus eelkõige jalakäijatel, et teha pause pikemate teekondade läbimisel. Istumiskohad on pigem harvad ning tüübilt universaalsed seljatoega pingid, mis sobivad erinevatele kasutajatele.
Peatumine: igal tänaval ja hoonete sissepääsude juures tuleks luua võimalus sõiduki peatumiseks; suuremate sihtkohtade juures võiks ette näha ruumi ka kastirataste ja rattakullerite peatumiseks.
9-2 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänavale on soovitatav kavandada sõidutee serv peatumiseks ja lühiajaliseks parkimiseks nii, et ühel pool võimaldab peatunud auto aeglast möödasõitu ja teisel pool ei kahjusta mugavat kõndimist ega haljastust.
Parkimine: tänaval parkimine on enamikul tänavatel sobiv, kuid see ei tohiks toimuda teiste vajalike teenuste arvelt ega visuaalselt ruumis domineerida.
9-3 Lihtsal jaotustänaval
Parkimiskohad projekteerida vaid juhul, kui need on vajalikud tänavaäärsetesse sihtkohtadesse ligipääsuks või kauba laadimiseks. Parkimiskohti kavandades tuleb tagada ohutu uste avamise ruum, kas laiemate parkimiskohtade kaudu või parkimistaskutena.
Hoonetega seotud ruumid: võimalusel jätta ruum ka kohvikutele, üksikutele laudadele, väikesteks välimüükideks. Peatumiskohad tuleks kujundada nii, et neid saaks vajadusel kasutada ka kaubaveoks.
9-4 Lihtsal jaotustänaval
Sellistel tänavatel on kohvikud erandlikud ning kohviku välialad asuvad enamasti kinnistul või tänavaruumi laienduse alal.
Rattaparkimine: jalgrataste parkimise võimaluste loomine on oluline, kuna see toetab jalgratta kasutamist igapäevase liikumisvahendina ja lisab võimalusi peatumiseks.
9-5 Lihtsal jaotustänaval
Rattaparklaid on vaja kavandada eelkõige bussipeatuste ja istumiskohtade juurde ning vajadusel ka (büroo)hoonete sissepääsude ette.
Rattaparklate kavandamisel tuleks arvestada erinevate mikroliikuritega, sealhulgas eraldi tuleks käsitleda rendirataste ja -tõukside parklavõrku. Rattaparklad kavandada ruumisäästlikult. Kasutada ka üksikuid rattahoidjaid (nt haljasala piiril või tänava servas), mida saaks kasutada ka nõjatumiskohtadena.
Erinevate katete kasutamine aitab luua selgemat liikumisruumi, visuaalselt kitsendada ja suunata liikumist, suurendada jalakäijate prioriteetsust ning tänavaruumi atraktiivsust ja esinduslikkust. Tänavaruum kavandamisel tuleks arvestada ruumi intuitiivse kasutusega.
Erineva kiirusega liikumisruumid saab eristada erinevate katete kasutamisega. Tänavaruum peab suunama ruumi kasutajaid „õigetele“ liikumisteedele.
10-1 Lihtsal jaotustänaval
Vajalik on erineva kiirusega liikumisruumid eristada, kasutades selleks kõrguslikku ja/või ruumilist eristamist. Eelistatud on liikumisruumide eraldamine haljaskattega. Vajadusel kasutada kattemärgistust.
Linnaruumilise atraktiivsuse suurendamiseks võib kasutada varieeruvaid sillutiskive ja mustreid (graniitkivi, looduskivi, betoonkivi).
10-2 Lihtsal jaotustänaval
Sobilik on sillutiskivi kasutamine aktsendina ning pehmete katete (sõelmed ja kruus) eelistamine aeglase liikumisega ruumides ja tänavaservades.
Liikuja, sealhulgas vaegnägija orienteerumise hõlbustamiseks võib liikumisruumi ja -suunda tähistada erinevate katetega.
10-3 Lihtsal jaotustänaval
Sobilik on liikumisruumis paiknevad takistused vaid kontrastse kattelahendusega esile tuua ning ülekäigurajad ja ühistranspordi peatused taktiilselt tähistada.
Kõnni- ja rattatee kate. Sillutiskivide valikul tuleks järgida, et need ei looks barjääre, liigset vibratsiooni ega muid takistusi, sealhulgas kõige nõrgemale kasutajale.
10-4 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsa tänava kõnniteele ja rattateele sobib asfaltkate, mida saab mitmekesistada asfaldimustri (asphalt stamping ehk street print tehnoloogia) abil. Jalgrattatee esiletoomiseks suurema ohuga kohtades (ristmikel) võib kasutada lisaks kontrastset värvi.
Sõidutee kate. Sõiduteel võib sillutiskivikatet kasutada liiklust rahustava meetmena ja sõidutee visuaalseks kitsendamiseks.
10-5 Lihtsal jaotustänaval
Sõidurajal sillutiskivikatte kasutamine ei ole otstarbekas. Sillutiskatet võib kaaluda sõidutee visuaalseks kitsendamiseks, kasutades seda teepeenra, rentsliriba, eraldus- või ohutusriba, nõlvade või liiklussaarte katteks. Tagada tuleb katte liikluskoormusele vastupidavus.
Sademevett tuleks suunata, puhverdada ja immutada võimalikult suurel määral. Sademevett võib suunata tänavalt ja katustelt pehme kattega aladele, peenardesse ja haljasaladele kastmiseks, immutamiseks ja puhverdamiseks, tagades liigvee äravoolu sademeveekanalisatsiooni.
10-6 Lihtsal jaotustänaval
Sademevee suunamine on sobiv lahendada kalletega. Kavandada valingvihmadega üleujutatavaid nõgusaid alasid sademevee puhverdamiseks (nt nõvad, kraavid, viibimisruumid, haljasalad jms).
Keskkonnasõbralikud katted. Katete valimisel tuleb arvestada nende keskkonnasõbralikkusega, arvestades materjali kogu elukaart.
10-7 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänaval on liikumisruumides soovitatav valida keskkonnasõbralikud ja kergesti hooldatavad katted.
Jalg- ja rattateedel tasub kaaluda freesasfalti või pinnatud mustkatte (bituumeni seguga kaetud tihendatud freespuru või graniitsõelmed) kasutamist. Need meenutavad välimuselt ja kasutusmugavuselt tavalist asfaltbetoonkatet, kuid on lihtsamini ja odavamalt hooldatavad. Bituumeniseguga pindamisel sobib kasutada nii freespuru kui ka fraktsioneerimata 0–8 mm graniitsõelmeid, mis on tootmis- või ehitusjäägid ning seetõttu keskkonnasõbralik ja säästlik valik. Suure kasutusega kohtades kaaluda graniitkivisillutist.
Looduspõhised sademeveelahendused aitavad luua inimsõbralikku linnaruumi, toetada keskkonnakaitset, ennetada kahjusid ja kohaneda kliimamuutustega, kuid nende rajamine võib olla ühtlasi majanduslikult otstarbekas. Sademeveega tuleb tänavaruumis arvestada, lähtudes põhimõttest „vesi kui ressurss, mitte probleem“. Looduspõhiseid ehk säästvaid sademeveelahendusi (nn sinirohetaristuid) saab kasutada linnas, et puhverdada loomulikult ja kulutõhusalt valingvihmade ja üleujutuste mõju, vähendada kuumasaarte efekti ja õhusaastet, toetada elurikkust ja inimeste taastumist ning suunata sademevesi võimalikult suurel hulgal tagasi aineringlusse läbi immutuse ja taaskasutuse.
Linnatänavatel tuleks esimesena alati kaaluda kombineeritud sademeveesüsteeme, mis koosnevad looduspõhistest lahendustest ja sademeveetorustikust. Kui looduspõhiste sademeveelahenduste kasutamine on asukohast tulenevalt takistatud (ebasobivad ehitus- või hüdrogeoloogilised tingimused, kitsendused, reljeef vms), saab kasutada lahendusi, mille eesmärk on ainult vee ärajuhtimine.
11-1 Lihtsal jaotustänaval
Neil funktsionaalsetel, väikese jalakäijate kasutusega ning sageli äärelinna ja tööstuspiirkondade tänavatel on soovitatav kasutada kombineeritud süsteeme. Sademeveekanalisatsioon toetab äravoolu käitlust suuremate sadude korral.
Jaotustänaval võib sobivate hüdrogeoloogiliste tingimuste korral kasutatada immutuslahendusi. Seda soodustavad väiksem liikluskoormus kui ühendustänaval ning suurem vaba ruum, näiteks teede ja tänavate eraldusribadel. Täpsem lahenduste valik sõltub jaotustänava laiusest, asukohast, funktsioonidest jne.
Looduspõhine sademevee käitlemine: sademevee suurtest äravoolukogustest tulenevate probleemide vältimiseks, nagu nt üleujutused tänavatel, ületäitunud sademeveekanalisatsioon, kahjud konstruktsioonidele ja ehitistele ning mulla erosioon, saab kasutada tänavaruumis looduspõhiseid ehk säästlikke sademeveelahendusi. Nende lahenduste peamine eesmärk on sademevee kogumine, immutamine ja puhastamine selle tekkekohas ning viibeaja suurendamine. Sellisteks lahendusteks on vastavalt tänavaruumi võimalustele vett läbilaskvad katendid, imbkraavid, vihmapeenrad, kasvukastid, imbväljakud, nõvad, puhverribad, tiigid, sademeveemahutid vms, mida saab vajadusel kombineerida sademeveekanalisatsiooniga. Ka liiklussaared ning sõidu- ja kõnnitee eraldusribad võivad kombineeritud lahendustes toimida sademevee puhveraladena. Kõigil pindadel, mis ei ole aktiivse liikumise alad ega viibimisruumid, tuleks kaaluda haljastuse, vett läbilaskvate katete ja muude looduspõhiste sademeveelahenduste kasutamist.
11-2 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsal jaotustänaval saab looduspõhises sademeveelahenduses ja haljastuses kasutada kohalikke, lihtsaid, mitmekesiseid ning väiksema investeeringu- ja hooldusvajadusega taimekooslusi.
Tee servadesse on sobiv rajada laiemaid nõvasid ja kraave. Teepeenrad võimaldavad täidisdreeni ja nõlvad puhverribade kasutamist. Vett läbilaskvaid teekattematerjale on võimalik kasutada parkimiskohtadel ning kõnni- ja kergliiklusteedel (nende olemasolul).
Kõrghaljastuse saab rajada koos sademevee immutusega.
Katuste sademevee käitlemine. Tänavale jõuab oluline hulk sademeveest tänavaäärsetelt katustelt ja kruntidelt. Katustelt tulevat vett ei ole mõistlik suunata otse kõnni- või sõiduteele. Vihmaveesüsteemi eesmärk on suunata katusele sadav vesi eelistatult vett läbilaskvale pinnale või sademeveetorustikku nii, et tee peal ei kahjustataks muid konstruktsioone ega põhjustataks tänaval liiklejatele ebamugavust või ohtu. Katustelt tuleva vee käitlemine on soovitatav lahendada hoone ja/või krundi piires. Eelistada võiks kohapealset vee kasutamist, puhverdamist ja immutamist ning ainult äärmisel vajadusel otseühendust sademeveekanalisatsiooniga.
11-3 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsa jaotustänava äärsete hoonete katustelt tuleva sademevee puhverdamiseks ja immutamiseks saab kasutada immutuskaeve, -plokke ja ka maapealseid kasvukaste. Võimaluse korral on soovituslik käidelda sademevesi kinnistu territooriumi haljasaladel. Haljaskatused aitavad lisaks vihmavee käitlemisele (vooluhulkade puhverdumine ja vähendamine) suurendada bioloogilist mitmekesisust ning vähendada vett mitteläbilaskvate pindade osakaalu nendel suurema liikluskoormusega ja tihti transpordikesksetel tänavatel.
Vertikaalplaneering: üleujutusohuga piirkondades ei tohi tänava nullkõrgus muutuda. Tänava tasapinda ei tohiks hoonete suhtes tõsta, vajadusel tuleb seda pigem langetada. Tänavatel, kus hooned asuvad tänavast eemal, võib kokkuleppel arvestada ka kinnistute pinnaga sademevee ühekordsel immutamisel valingvihmade korral.
11-4 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsal ühendustänaval, kus tänavaruumi haljastus ja veekogud peaksid moodustama terviku ümbritsevate aladega, on oluline vertikaalplaneeringuga tagada, et tänavate sademevesi ei põhjustaks probleeme kinnistutel ega vastupidi.
Ekstreemsete valingvihmade korral on kõige mõistlikum tagada kokkuleppel tänavaäärsete kinnistutega sademevee puhvermahtuvus ja immutamine nende territooriumil, eeldusel et see ei kahjusta nende vara.
Kalded tuleb kujundada nii, et vesi liiguks hoonetest eemale. Kõnniteed võiksid olla 2–3% kaldega sademeveelahenduse suunas.
Sõidutee on eelistatult kumer, äärte suunas 2,5–3% kaldega, et tagada kiire äravool. Võimaluse korral vältida äärekive, kasutada madalaid ületatavaid äärekive või jätta äärekivides vahed, mis võimaldaksid takistamata vee liikumise kõvakattega pindadelt rohealadele.
Ühistranspordi atraktiivsus ja kasutusmugavus sõltub kogu teekonna mugavusest, mitte üksnes ühissõiduki ühenduskiirusest või sõiduvahendi mugavusest. Tänavaruumi kavandamisel tuleks ühendada ühistranspordipeatused ja sihtkohad kasutajale meeldivaks liikumisruumiks.
Tänavaruum, mis ühendab ühistranspordipeatused ja sihtkohad, peaks olema kasutajale meeldiv ja arusaadav ning jalakäija prioriteetsusega arvestav katkestusteta liikumisruum. Kõnniteed peaksid olema hea kujundusega, laiad, istumisvõimalustega ja pritsmevabad.
12-1 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänava kavandamisel ei ole liigendbusside pöörderaadiused enamasti määravaks lähtekohaks, bussitüüpide valik peaks lähtuma eelkõige olemasolevast linnaruumist ja ühistranspordi nõudlusest. Jaotustänavatel on ühistranspordi korraldamisel sobiv kasutada tavabusse, mis võimaldavad väiksemaid pöörderadiusi ja loovad kompaktsema ning inimmõõtmelisema linnaruumi.
Ühistransport on jaotustänaval tavaline, kuid pigem harva väljuvate ja väheste liinidega, mistõttu on oluline tagada peatuses ootamise mugavus ning ohutu ja meeldiv teekond peatusesse. Jaotustänavatel on valdavalt etteveomarsruudid, mis viivad lähimate teenusteni ning võimaldavad ümberistumist ühistranspordi põhiliinidele.
Jaotustänaval ei ole üldjuhul eraldi ühistranspordiradu. Vajaduse ja ruumi olemasolul võib suurematele ristmikele projekteerida bussirajad (nt kombineerituna peatuse taskutega).
Ruumi kokkuhoiuks võib busside pöördetrajektoori lahendada vastassuuna kaudu (nn ülepöördega), kasutades näiteks ristmikust eemale paigutatud stoppjoont – tingimusel, et see ei muuda bussiühendust aeglaseks.
Bussipeatused on enamasti tänavaruumi kõige keerulisemad ja kitsamad kohad, mis vajavad eraldi tähelepanu ja detailseid lahendusi. Tänava ristlõike ja lahenduse projekteerimisel tuleb alustada ühistranspordipeatuste asukohtade ning peatuse tüübi valikust.
12-2 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänaval asuvad peatused enamasti sõidurajal, mõnikord ka sõidutee laiendina rajatud taskus, mis võimaldab sõiduautodel seisvast bussist ettevaatlikult mööduda. Kaaluda võib ka liivakella tüüpi peatust, kus kahesuunaline sõidutee kitsendatakse peatuskohas ühe raja laiuseks, nii et autod ei saa bussist mööduda. Selline peatuse tüüp sobib kohtadesse, kus liigub palju haavatavaid liiklejaid – jalakäijaid, lapsi, eakaid ja erivajadustega inimesi.
Peatuse ootealad on kvaliteetse ootamise ja olemise koht, hea disainiga, laste ja täiskasvanute ühine ruum. Peatuste asukohad tuleb projekteerida lähtudes reisijate mugavast ligipääsust ja sihtkohtadest. Ühistranspordi ja reisija teekonna ristumisel suuremates peatustes, tuleb tagada nende võrdne prioriteet, piirates sõidukiirust ja hõlbustades kerget ülepääsu. Peatuste ootealad tuleb projekteerida mugavad, kuid proportsioonis ülejäänud tänavaruumiga, sh kitsastes oludes mitte laiemad kui sinna viivad kõnniteed.
12-3 Lihtsal jaotustänaval
Bussipeatuste juures tuleb rakendada lahendusi, mis väldivad konflikte ühistranspordi ja rattaliikluse vahel ning samuti mööduvate jalgratturite, jalakäijate, saabuvate ja lahkuvate reisijate ja bussi ootajate vahel. Konfliktide vältimiseks peaks peatuskoha ristlõikes olema eraldi ooteala ning (olemasolul) jalgratta- ja kõnnitee. Ruumipuuduse korral tuleks esmalt loobuda bussitaskust ja seejärel kitsendada võrdselt kõiki teisi ruumielemente.
Rattateed peatustes vajavad eraldi tähelepanu ja detailseid lahendusi. Rattatee võib projekteerida nii ootekoja tagant kui ka eest, tagades vastavate lahendustega jalakäija nähtavuse ja ohutuse ning rahustades vajadusel rattaliiklust. Kui bussitaskut ei ole, saab rattatee juhtida ootekoja tagant, sidudes ooteala ja -koja haljas- või parkimisribaga sõidutee ääres.
12-4 Lihtsal jaotustänaval
Lahenduse valik sõltub olemasolevast ruumist, jalgrattaliikluse mahust ja sellest, kas rattatee on ühe- või kahesuunaline. Vältida tuleb kõnnitee ja rattatee põimumisi ning jalakäijate liikumisteekonna liigset piiramist.
Kui peatuses on palju reisijaid ja rattatee on kahesuunaline, tuleks rattateele märkida ülekäigurajad, et suurendada jalgratturite tähelepanu. Jalakäijatele ja jalgratturitele tuleb tagada hea nähtavus, et vähendada konfliktide ja õnnetuste ohtu.
Rattad, mikroliikurid ja muud väiksema ruumivajadusega sõidukid on olulised, sest on lühikestel vahemaadel ja linnakeskustes kõige kiiremad ning paindlikumad. Tänavaruumi kavandamisel tuleks neid eelistada teistele sõidukitele, et jätta rohkem ruumi inimestele. Suurem ratturite ja mikroliikurite arv tähendab vähem sõiduautosid ning sageli ka väiksemaid ummikuid. Selleks tuleks kavandada läbimõeldud ja terviklik rattataristu, mis soodustab viisakat liikluskultuuri ning suurendab kõigi tänavakasutajate ohutust ja mugavust.
Rattur ja mikroliikur peab igal tänaval saama liikuda meeldivalt ning ennast ja teisi ohtu seadmata, vajadusel kasutades kogu tänavaruumi – kõnniteed, rattateed ja sõiduteed. Rattatee olemasolul liigub rattur rattateel. Rattaliiklusele on omane sihtkohtade vahetu ühendamine, mistõttu peaks ratturil olema võimalik igas sobivas kohas sõit lõpetada ja jätkata teekonda jalakäijana. Tänavaruum peaks toetama kogu rattataristut: lisaks liikumisele võimaldama ratast parkida, toetada, lukustada ning suurematel tänavatel ka hooldusjaamades hooldada.
13-1 Lihtsal jaotustänaval
Kinnistute sissesõitude ületamisel tuleks jalgratta- ja kõnnitee projekteerida läbiva ja katkematuna; mahapöörded lahendada üle äärekivi ning ilma pöörderaadiuseta või väikese pöörderaadiusega, rõhutades, et teed annavad autojuhid. Sõidutee poolne äärekivi võib olla kaldus ja madalam, kuid kõrguste vahe kõnni- ja rattatee vahel peaks säilima. Suure kasutusega sissesõitudel võib kõnni- ja rattatee teha erinevat värvi, mis on eriti kasulik kahesuunalistel jalgrattateedel.
Rattaliikluse eraldamine. Ratturid tuleks muust liiklusest eraldada kindlasti rattateede põhivõrgus ja ratturite suure potentsiaali korral, või juhul, kui rattur ei tunne end sõiduteel turvaliselt.
13-2 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänaval on eelistatud lahendus, kus sõidukid, jalakäijad ja ratturid on üksteisest eraldatud. Liiklusohutuse tagamiseks on eelistatud eraldatud jalgrattateed. Kui selliseks lahenduseks ei ole ruumi, võivad jalgratturid liikuda koos autodega või jalakäijatega ühisruumis või rattarajal. Autodega ühisruumis liikumine on mõeldav, kui tänava lubatud ja tegelik liikluskiirus ei ületa 30 km/h. Rattaliikluse suunamisel sõiduteele peab tagama rattasõidu võimaluse kuni 16-aastastele ka kõnniteel.
Ratturite ja jalakäijate ühisruum on sobiv vaid vähese liikumisintensiivsusega tänavatel. Kui ratturid jagavad ruumi jalakäijatega, võib osutuda vajalikuks piirata jalgratturite kiirust. Jalakäijatega ühisruumi võib kavandada vaid juhul, ratturite ja jalakäijate koguarv on väike (alla 300 inimese päevas) ning kõnnitee vaba liikumisruum on vähemalt 3 m lai.
Ratturi vasakpöörete ja ristumiste lahendamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu ohutuse ja sõidumugavuse tagamisele. Kui tänava ületamise kohad on üksteisest kaugel, tuleb arvestada ratturite kahesuunalise liiklusega lühikestes lõikudes mõlemal pool tänavat. Eraldatud rattateede korral on eelistatud lahendada vasakpööre kaheastmelise ehk kaudse vasakpöördena: rattur ületab esmalt ristmiku otse, seejärel peatub ning ületab tänava ristisuunas lubava fooritule või ohutu liiklusolukorra puhul. Ühiskasutuses ruumi korral on sobiv ratturite vasakpööre koos autodega, kuid siis tuleks fooride juures autode ette markeerida ratturite ooteala.
Sellisele tänavale võib eraldi rattateede asemel projekteerida rattarajad – näiteks nii, et tänava keskel asuval sõiduteel on sõidusuunad eraldamata ning tee mõlemas servas on markeeritud rattarajad.
Mikroliikurid, elektri-, kasti- ja kaubarattad ning pakirobotid peaksid liikuma seal, kus on sarnase liikumiskiirusega liiklejad. Ohutuse tagamiseks tuleb sõiduteel piirkiirust piirata ning piirata sõidukite kiirust ka kõnniteel. Lisaks sõidukiiruste erinevusele peab vältima ka suuri massi erinevusi.
Tehnovõrgud on oluline osa tänavast, neid on palju ning just selle tõttu ei saa tänavaruumi peamiselt vaid trasside ja kujade järgi lahendada. Tehnovõrkude asukohad tuleks valida eelkõige tänavaruumi vajadustest lähtuvalt, vältides ebamõistlikke kulusid ja ehitustöid. Tänavaruumi rekonstrueerimise või uuendamise kavandamisel tuleks kaaluda, kas osa trasse saab jätta ehitusmahust välja, ilma et tekiks peatne ümberehitamise vajadus.
Tänavaruumilahendused peavad arvestama tänava ja tehnovõrkude hooldamisega ning võimaldama seda mõistlikult, vähese ebamugavuse või kuluga. Kujasse linnamööbli, haljastuse jm kavandamisel tuleks kasutada hooldust võimaldavaid erilahendusi või arvestada nende teisaldamise või uuendamisega trasside lahtikaevamisel.
14-1 Lihtsal jaotustänaval
Jaotustänaval on tavaliselt palju tehnovõrke, sest seal asuvad tehnovõrkude jaotusvõrgud ja kinnistute liitumised. Puuderidade või üksikpuude kavandamisel on ruumikitsikuse tõttu trassid enamasti vaja paigutada väga kompaktselt kõvakatte alla. Õhuliinide kavandamisel tuleb arvestada puude kasvamisega ja vajadusel kärpida võrasid (vastavalt puuliigile).
Lihtsal jaotustänaval peab arvestama sõidutee, rattatee ja kõnnitee liikumisruumi osa masinatega tehtava hooldusega ning vastava ruumivajaduse ja tehniliste nõuetega. Sõidutee serva tuleb kavanda sõidutee laiusele vastav ruum lume vallitamiseks ning lume vallitamisega tuleb arvestada ka rattatee ja kõnnitee servas või arvestades nende ruumide kitsenemisega lumikatte korral.
Kaevude ja rennikanalite asukohad ja lahendused. Projekteerimisel tuleks arvestada tänavaruumis liikuja kasutusmugavust, arhitektuuri ja katete lahendust. Kaevukaaned on libedamad ja ebatasasema pinnaga kui teekate, mistõttu tuleks vältida nende kavandamist sõidujäljele ja eeldatavale pidurdusteekonnale, eriti rattateede puhul.
14-2 Lihtsal jaotustänaval
Restkaevud tuleks integreerida haljastusega, vihmapeenardega, kasutada külgavaga kaevusid või kasutada neid liikumisruumide organiseerimiseks. Restkaevusid tuleks jalakäijate ja ratturite liikumisruumis vältida, sealhulgas ülekäiguradadel, rattateede ületuskohtades ja sõidujälgedes. Kaevuluugid ja kanalisatsioonikatted peaksid olema sellise kujundusega, et avade vahe ei ületaks 0,01 m, vältides seeläbi jalgrataste, ratastoolide, karkude, kontsade jms kinnijäämist restide vahele. Avad restides peavad olema paigutatud peamise liikumissuunaga risti. Rennikanalite kasutamisel kõnniteedel tuleb kasutada madala profiiliga või kaetud lahendusega renne, rattateedel tuleks neid vältida.
Valgustid ja valgustuspostide paigutus. Valgustite mastid ja elektri- ning sidepostid on tänaval ruumi võtvad elemendid, mis võivad kujuneda takistuseks headele lahendustele. Ruumi puudusel tasub kaaluda hoonete külge riputatud lahendusi või kõnnitee ruumis väikese läbimõõduga mastide kasutamist. Nende asukohad tuleb kokku leppida juba eskiislahenduses. Valgustite kõrgus peab sobima miljöösse ja arvestama muu hulgas ka hoonete kõrgusega.
14-3 Lihtsal jaotustänaval
Sobiv on maheda valgusega, suure sammuga valgusvõrk, mis ei sega teisi liike ega tekita liigset valgusreostust. Ülekäigurajad peavad olema eraldi valgustatud. Kaaluda sõidutee valgustamise vajalikkust.
Visuaalse müra vähendamine ja vaated. Viidad ja info peavad olema selgelt loetavad, asuma sobivas kohas ja vältima visuaalset ülekuhjamist. Tehnilise taristu elemendid, sealhulgas liikluskorraldusvahendid ja postid, tuleks paigutada kompaktselt ja targalt, eelistades lahendusi, kus üks post või kandur täidab mitut otstarvet. Reklaamikandja asukoht ja tüüp peavad tagama liiklusohutuse ning sobima mõõtmetelt, tüübilt ja asukohalt arhitektuursesse terviklahendusse. Puude, postide ja märkide paigutamisel ning nende suuruse ja lahenduste kavandamisel tuleb arvestada väärtuslike vaadete, hoonete vaadeldavuse ja hoonetest avanevate vaadetega.
14-4 Lihtsal jaotustänaval
Võimalusel fooriportaale mitte projekteerida. Foorinupud ja peatuste infostendid peavad olema kõnniteelt ratastoolis mugavalt ligipääsetavad.
Reklaamikandjad ei tohi hajutada liiklejate tähelepanu, varjata vaateid ega kitsendada jalakäijate ja ratturite liikumisruumi.
Taktikalised lahendused ja paindlik ruumikasutus võimaldavad linnaruumi kiiremini muuta ning teevad tänavaruumi kasutamise ajas muutuvatele vajadustele vastavaks ja dünaamiliseks. Tänavaruumi kavandamisel tuleks kaaluda paindlikke ruumi- ja kasutuslahendusi, mida saab rakendada nii projekti osana kui ka eraldi taktikaliste sekkumistena. Need aitavad probleeme lahendada kiiresti, väikese eelarvega ja ajutiste, kuid läbimõeldud tegevustega.
Taktikalised lahendused: taktikalisi lahendusi tuleks kasutada linnaruumis muudatuste kavandamiseks piiratud eelarve ja ajaraami tingimustes, sh kvaliteedi ja ohutuse tõstmiseks ning muudatuste päriselus läbikatsetamiseks ja kaasamiseks.
15-1 Lihtsal jaotustänaval
Lihtsal jaotustänaval sobivad kiireteks ruumikasutuse muudatusteks vastupidavad ja vähe hooldust vajavad elemendid. Tüüpilised taktikalised lahendused on bussiradade ja rattateede rajamine ning sõidutee kitsendamine, et tagada piirkiirusest kinnipidamine ja suurendada ohutust, laiendades samal ajal jalakäijate ruumi.
Haljastuse taktikaliste lahendustena sobivad olemasolevate haljasalade täiendamine (puude istutamine, hooldusrežiimi muutmine, lilleniidud), samuti liiklussaartelt ja mujalt kõvakatte eemaldamine ning asendamine haljastusega.
Lihtsal jaotustänaval tuleb alati kombineerida hästi nähtavaid markeerivaid lahendusi (joon, värv, kummipollar) ja füüsilisi elemente (betoonkonteinerid, eralduselemendid). Oluline on erinevad liiklejad selgelt eraldada ning tagada ohutus- ja nähtavuskujad.
Kuna jaotustänavat kasutab palju erinevaid liiklejaid, on vajalik läbi mõelda ka lähiala liikluskorraldus, et vältida ebasoovitavaid mõjusid. Tänavaruumi kasutuse ja liikluskorralduse muudatused peavad olema selgelt tähistatud ja arusaadavalt kommunikeeritud.
Tänavaruum peab olema paindlikult kasutatav ning ohutu ja toimiv ka väiksemate reeglite rikkumiste, eksimuste ja eriolukordade (kiirabi, eritransport, kolimine vms) korral.
15-2 Lihtsal jaotustänaval
Tänavaruumi liigendus peab võimaldama eriolukorras liiklejatel kasutada külgnevat ruumi – madala äärekiviga ja füüsiliste takistusteta ala – peatumiseks ja ettevaatlikuks möödumiseks, sealhulgas alarmsõidukile tee andmiseks.
Hooajaline paindlikkus: tänava kasutus, liikluskorraldus ja hooldus peaksid arvestama hooajaliselt muutuva ruumivajaduse, kasutajate profiili ja kasutuskoormusega ning pakkuma sellele vastavat ruumijaotust. Tänava võib näiteks muuta jagatud liiklusruumiks, jalakäijate tänavaks või lubada parkimist sõidurajal.
15-3 Lihtsal jaotustänaval
Sobilik on hooajaliselt parkimise lubamine, ratta- ja jalgtee eraldamine või ühiskasutuses liiklusruumiks muutmine; talveperioodil võib osa tee laiusest jätta lumest puhastamata, et see toimiks kelgu- ja suusarajana.
Nädalapäeva- ja kellaajapõhine paindlikkus: parkimist, peatumist ja pöördeid võib lubada või keelata kindlatel kellaaegadel või nädalapäevadel, näiteks tipptunni välisel ajal või tänava hoolduse lihtsustamiseks.
15-4 Lihtsal jaotustänaval
Võib kaaluda muutuva piirkiiruse kavandamist ning peatumise ja parkimise lubamist.
Teenindus- ja päästeautode läbipääs ning juurdepääs: tuleb tagada igal tänaval, koos nõuetekohase manööverdusruumi ja pöörderaadiustega. Teenindus- ja päästeautod võivad vajadusel kasutada kogu tänava vaba liikumisruumi, kuid igapäevast liikumisruumi ei tohiks kavandada nende järgi.
15-5 Lihtsal jaotustänaval
Kasutada väikseid pöörderaadiusi ning lubada pööretel vastassuunavööndi kasutamist (teha ülepööret). Liinibussidele saab teha nurgakünnised.