Pop-up pargid ja parkletid

Pop-up pargid ja parkletid on ajutised rohealad või istumiskohad, mis rajatakse tavaliselt parkimiskohtade või muude vähekasutatavate alade arvelt. Need lahendused elavdavad tänavaruumi, pakuvad uusi võimalusi vaba aja veetmiseks ning võimaldavad testida, kuidas püsivad rohealad või istumiskohad võiksid toimida.

Praktilised lahendused:

• Parkletid parkimiskohtade arvelt: Ühe või mitme parkimiskoha asemele rajatakse ajutine istumisala, kus on pingid, lauad, taimekastid ja rattahoidjad. Parkletid võivad olla ehitatud puidust platvormile või lihtsalt paigutatud otse tänavakattele.
• Pop-up pargid: Ajutised rohealad, kus kasutatakse teisaldatavaid taimekaste, murumatte või isegi liivakaste ja mänguelemente. Pop-up pargid võivad olla ajutised (nt suveperioodiks) või hooajalised (nt nädalavahetustel).
• Kogukonna üritused ja tegevused: Pop-up parkides saab korraldada kogukonnaüritusi, töötubasid või lihtsalt pakkuda inimestele võimalust tänaval aega veeta.

Näide: Tallinna ja Tartu kesklinnas on suveperioodil rajatud mitmeid parklette ja pop-up parke, mis on saanud elanike ja külastajate seas väga populaarseks. Lahenduste ajutisus võimaldab neid vajadusel kiiresti teisaldada või kohandada.

Kasu: Tänavaruumi elavdamine, roheluse ja istumiskohtade lisamine, kogukonna kaasamine ja võimalus testida erinevaid lahendusi enne püsivate investeeringute tegemist.

Olulised arvestused

1. Universaaldisaini rakendamine ligipääsetavuse tagamiseks

Parkletid peaks järgima universaaldisaini põhimõtteid, tagades uksest ukseni terviklikud astmeteta teekonnad. Oluline on luua parkletile sujuv ja tasane üleminek kõnniteelt, et vältida komistamisohtu. Kasuta libisemiskindlaid pindu, mis tagavad ligipääsetavuse ka ratastoolidele. Pöörama peab tähelepanu 8-80 põhimõttele - ruum peab olema mugav ja ohutu ühtmoodi nii 8- kui 80-aastasele.

2. Tugevdatud ohutuspuhvrite süsteem

Parkletid tuleks puhverdada näiteks rattaparklate või piiretega vähemalt 1,2 m kaugusele liiklusest, tagades nähtavuse sõidukitele, jalakäijatele ja parkivatele autodele. Lisada tuleks tugevamad vertikaalsed elemendid nagu liikluspostid või pollarid, et muuta parkletid liiklusele paremini nähtavaks. Piirete disain peaks tagama ohutustunde, kuid samas säilitama visuaalse avatuse - mitte kõrgemad kui 0,9 m ja suutma taluda vähemalt 90 kg horisontaaljõudu. Veelgi turvalisema lahenduse tagamiseks tasub kaaluda veega täidetud tõkkeid või tiheda liiklusega tänavatel ka betoontõkkeid.

3. Avaliku ruumi ja eraala tasakaal

Parklettide disainimisel tuleb selgelt määratleda, kas tegu on avaliku ruumi või eravalduses oleva välialaga. Ebaselged või hübriidsed versioonid tekitavad kasutajates segadust. Avalik parklet peaks jääma kõigile ligipääsetavaks ja avatuks, samas kui ärilised välialad vajavad selget visuaalset eristust. Kui ümbruskonnas on rohkelt kommertsruumi, peaks linn tagama nende tasakaalustamise ka avalike, ilma tarbimiskohustuseta parklettidega.

4. Loomingulisem "õhuruumi" kasutamine

Kõige loovamad parkletid kasutavad parkimiskoha kohal olevat "õhuruumi" - paigaldades päikesevarje, valguskette või muid vertikaalstruktuure, mis lisavad ruumile kõrgust ja avatust. Lihtne valgustus nagu päikesepurjed või valgusketid võivad muuta parkletid õhtuti hubasemaks ja julgustada neid pikemalt kasutama, eriti kui neid kombineerida välisoojusallikatega.

5. Kogukonna kaasamine ja adaptiivne disain

Parklette on lihtsam hallata koostöös kohalike ettevõtete või ümbruskonna elanikega. Kogukonna aktiivne kaasamine disaini ja ehitamisse suurendab projekti edukust ja omanikutunnet. Kohalikke tuleks võimalusel julgustada parklettide rajamises (koostöös omavalitsusega) initsiatiivi võtma. Alustada tasub mõne ajutise parkletiga, mida saab edu korral hiljem muuta püsivaks. Nende lihtne teisaldatavus võimaldab kiiresti kohandada või muuta paigutust vastavalt tagasisidele.