Lühikokkuvõte
Põhiprintsiip
Tänavaruumi disain peab tagama ohutud kiirused ja andestama inimlikke eksimusi, vähendades õnnetuste raskust ja sagedust.
Andestav disain tunnistab, et inimesed teevad vigu, ja kavandab keskkonna nii, et need vead ei lõppe traagiliselt. Ohutu kiirus on selline, mis võimaldab reageerida ootamatutele olukordadele.
Ohutud kiirused
Kiirusepiirang konteksti järgi
- Kodutänavad: 20-30 km/h
- Jaotustänavad: 30-50 km/h
- Ühendustänavad: 50-70 km/h
- Koolide ja lasteaedade juures: 20 km/h
Kiirust mõjutavad tegurid
- Jalakäijate ja ratturite olemasolu
- Nähtavuse tingimused
- Tee geomeetria ja laius
- Külgnevate alade kasutus
Kiirused toob alla keskkond, mis muudab autojuhi tähelepanelikuks.
Andestav disain
Inimlike vigade arvestamine
Andestav disain tunnistab, et inimesed teevad vigu, ja kavandab keskkonna nii, et need vead ei lõppe traagiliselt.
- Selged ja intuitiivsed liikumisteekonnad
- Piisavad reageerimisajad ja -kaugused
- Pehmed materjalid ja ümardatud servad
- Kaitsevööndid ja puhvertsoonid
Vigade tagajärgede vähendamine
Kui viga siiski juhtub, peab disain minimeerima selle tagajärgi.
- Energia neeldavad barjäärid
- Ohutud ärasõiduteed
- Kiire abi kättesaadavus
- Selged vaatekoridorid
Praktilised lahendused
Oluline: ohutu kiirus ja andestav disain peavad olema projekti lõimitud juba planeerimise algfaasis, mitte hiljem lisatud.
1
Planeerimine
Lõimi ohutu kiiruse põhimõtted juba planeerimisetapis, et tagada ohutu liikluskeskkond.
2
Disaini andestavalt
Loo keskkond, mis vähendab vigade tõenäosust ja tagajärgi
3
Jälgi ja kohanda
Monitoori ohutust ja tee vajadusel kohandusi
Põhimõte
KAVANDADA OHUTU KIIRUSEGA JA ANDESTAV LIIKUMISRUUM
Tänavate kujundamisel tuleb lähtuda eeldusest, et inimesed eksivad. Avariid juhtuvad seal, kus kokku saavad aktiivsed vead (juhtimisega seotud) ja passiivsed vead (keskkonnaga seotud). Tänavaruum peab andestama kergemad eksimused: tänav peab olema ohutu ja toimiv ka eksimuste korral ja eriolukordade puhul, nt kiirabi, eritranspordi, kolimise jms ruumikasutuse korral.
Ohutuse tagamise efektiivseim viis on kiiruse vähendamine ja seda eesmärki toetava linnaruumi loomine. Tänava disain peaks suunama spontaanselt valima sellesse ruumi sobivat ohutut kiirust. Ja ka ruumiloome peab lähtuma sellest, millist liikumiskiirust me sinna soovime.
Kiirus tuleb viia kooskõlla tänavaruumiga ja vastupidi. Linnades ja asulates tuleb tänavad projekteerida sellise liikumiskiiruse järgi, mis vastab tänava funktsioonile, ruumilisele iseloomule ja kasutajate vajadustele – esinduslikel tänavatel, elupiirkondades ja segakasutusega tänavatel tähendab see reeglina kuni 30 km/h, samas kui suurema läbilaskevõimega tänavatel võib sobiv kiirus olla veidi kõrgem, kuid peaks siiski lähtuma nõrgimast liiklejast
Tänava geomeetria, sõiduradade laiused ja ruumielementide paigutus peavad suunama juhte piirkiirust iseenesest järgima. Madalamad sõidukiirused avardavad juhi vaatevälja, aitavad paremini märgata jalakäijaid, tänaval liikuvaid lapsi ja ristmikel sõitvaid jalgrattureid ning loovad rohkem võimalusi inimlike eksimuste heastamiseks — olgu eksijaks jalakäija, rattur või autojuht..
Liikluse rahustamine peab olema läbiv põhimõte. Rahustavad elemendid nagu füüsilised takistused, kõrgendused, kurvid ja visuaalsed kitsendused aitavad vähendada kiirust ning suurendada liiklusohutust. Sellised lahendused on vajalikud kõigil tänavatel, mitte ainult probleemsetes lõikudes.
Asulatesse ja elukvartalitesse sisenemisel on soovitatav rakendada ruumilisi kitsendusi, mis aitavad juhtidel kohandada oma käitumist uuele liikluskeskkonnale. Sissesõidul kasutatav tee kitsendamine (nn väravaefekt), mõõdukalt kurvilised teelõigud, kujundatud haljastus ning linnamööbli paigutus loovad visuaalse ja füüsilise signaali, et tegemist on rahulikuma ja suuremat tähelepanu nõudva liiklusruumiga.
Vastutus ohutuse eest on suuremal ja kiiremal liiklejal. Liikujate hierarhiast lähtuv ruumilahendus tagab ohutu liikumisruumi: esikohal on jalakäija, viibija, siis rattur, ühistranspordi ootaja, siis ühistransport ning seejärel muud sõidukid. Jalakäijatele (sh vaegliiklejatele) ja ratturitele tuleb tagada prioriteetsed ning kergesti läbitavad teeületuskohad ning ohutud ja selgelt eristatud rattarajad.
—------------------------------------------------------
5.1 Andestavus hoiab elusid ja tagab tänava toimimise ka erandlikes olukordades. Tänavaruumi andestavuse põhimõte tuleneb asjaolust, et linnas juhtub pidevalt midagi, mis ei ole tänava kavandamisel ette nähtud - kolimisauto blokeerib sõidutee, tänaval toimuvad kaevetööd, operatiivsõidukil on vaja kiiret läbipääsu või hoopis keegi ületab teed suvalises kohas, lapsel veereb pall sõiduteele vms. Tänavaruum peaks tagama sellistes olukordades ohutuse ning säilitama vähemalt osalise funktsionaalsuse. Samas ei tohiks tänavat projekteerida eriolukordadest lähtuvalt ega ruumi raiskavalt. Enamasti piisab sellest, kui on võimalik füüsiliselt kasutada ajutiselt teiste liiklejate ruumi. Sellistel puhkudel võib operatiivauto sõita ühistranspordirajal või rattateel, kolimisauto seista sõiduteel jne.
Üldiselt tagab tänavaruumi andestavuse füüsiline ruumi kujundus ja väike sõidukiirus. Jalakäijate ohutuse tagab igas olukorras eelkõige madal sõidukiirus või sõidutee ja kõnnitee füüsiline eraldamine, mis annab eelhoiatusaega ettenägematus olukorras.
5.2 Tee laius ja geomeetria mõjutavad sõidukiirust. Tänava laius, sirgus ja avatus mõjutavad otseselt juhi poolt tajutavat ohutust ja mugavust, soodustades kiiremat sõitu, kuna juhil puudub ruumiline või füüsiline vajadus kiirust vähendada. Seevastu kitsamad sõidurajad, kurvid, äärekivid ja haljastus loovad visuaalselt ahendatud keskkonna, mis suunab juhte intuitiivselt aeglasemalt liikuma.
5.3. Visuaalsed ja füüsilised vihjed aitavad kiirust kontrolli all hoida. Teekattest erinevad materjalid, kõrgendatud ülekäigurajad, künnised ja muud liiklust rahustavad elemendid annavad juhile selge visuaalse ja füüsilise signaali, et kiirust tuleb vähendada. Need vihjed loovad keskkonna, kus kiire sõit muutub ebamugavaks ja kus tajutav kiirus vastab tegelikule turvalisuse vajadusele.
5.4. Ruumilised sekkumised mõjutavad kiirust enam kui ainult liiklusmärgid. Füüsilised kiirust alandavad elemendid, nagu kiirustõkked, kitsendused ja tõstetud ristmikud, on tõhusamad kui ainult liiklusmärgid, sest need sunnivad juhte kiirust vähendama, vältimaks ebamugavust või sõiduki kahjustamist. Ka optilised elemendid nagu erinevad teekatte värvid, haljastus ja tänavamööbel tekitavad visuaalse surve kiirust alandada.
Uuringud on näidanud, et paljud juhid ei järgi kiirusepiirangu märke, kui puudub füüsiline või tajutav vajadus kiirust alandada.
5.5. Jalakäijate ja ratturite ohutus sõltub otseselt sõidukiirusest. Mida suurem on sõidukiirus, seda väiksem on juhi reageerimisaeg ning seda raskemad on võimaliku kokkupõrke tagajärjed. Seetõttu peavad suurema jalgsi ja rattaga liikujate osakaaluga tänavatel kiirusepiirangud olema lisaks liiklusmärkidele ka füüsiliselt tajutavad. Tõstetud ülekäigurajad, eraldatud rattateed ja visuaalsed teekatte muutused aitavad juhil alateadlikult kiirust vähendada, tõstavad tähelepanelikkust ja suurendavad ohutust.
Kokkupõrkel 50 km/h sõitva autoga on jalakäija tõenäosus ellu jääda 50% ja 30 km/h sõitva autoga on jalakäijal ellujäämisvõimalused juba 80%. Linnalises keskkonnas tuleb eelistada ohutust läbilaskvusele ja kiirusele - madalam sõidukiirus päästab elusid.