Põhimõte nr 5: kavanda ohutu kiirusega ja andestav liikumisruum
Tänavate kujundamisel tuleb lähtuda eeldusest, et inimesed eksivad. Avariid juhtuvad seal, kus kokku saavad aktiivsed vead (juhtimisega seotud) ja passiivsed vead (keskkonnaga seotud). Tänavaruum peab andestama kergemad eksimused: tänav peab olema ohutu ja toimiv ka eksimuste korral ja eriolukordade puhul, nt kiirabi, eritranspordi, kolimise jms ruumikasutuse korral.
Ohutuse tagamise efektiivseim viis on kiiruse vähendamine ja seda eesmärki toetava linnaruumi loomine. Tänava disain peaks suunama spontaanselt valima sellesse ruumi sobivat ohutut kiirust. Ja ka ruumiloome peab lähtuma sellest, millist liikumiskiirust me sinna soovime.
Selgitused
5.1 Andestavus hoiab elusid ja tagab tänava toimimise ka erandlikes olukordades.
Tänavaruumi andestavuse põhimõte tuleneb asjaolust, et linnas juhtub pidevalt midagi, mis ei ole tänava kavandamisel ette nähtud - kolimisauto blokeerib sõidutee, tänaval toimuvad kaevetööd, operatiivsõidukil on vaja kiiret läbipääsu või hoopis keegi ületab teed suvalises kohas, lapsel veereb pall sõiduteele vms. Tänavaruum peaks tagama sellistes olukordades ohutuse ning säilitama vähemalt osalise funktsionaalsuse. Samas ei tohiks tänavat projekteerida eriolukordadest lähtuvalt ega ruumi raiskavalt. Enamasti piisab sellest, kui on võimalik füüsiliselt kasutada ajutiselt teiste liiklejate ruumi. Sellistel puhkudel võib operatiivauto sõita ühistranspordirajal või rattateel, kolimisauto seista sõiduteel jne.
Üldiselt tagab tänavaruumi andestavuse füüsiilse ruumi kujundus ja väike sõidukiirus. Jalakäijate ohutuse tagab igas olukorras eelkõige madal sõidukiirus või sõidutee ja kõnnitee füüsiline eraldamine, mis annab eelhoiatusaega ettenägematus olukorras.
Andestavat ja liikluskorraldusvahenditeta liigselt reguleerimata liikluskultuuri aitab luua liikluskorraldus, kus kellelegi pole antud eesõigust teise liikleja ees vaid määratud on selged teeandmise kohustused.
5.2 Väike sõidukiirus on ohutu tänavaruumi alus.
Madalamad sõidukiirused avardavad juhi vaatevälja, aitavad paremini märgata jalakäijaid, tänaval liikuvaid lapsi ja ristmikel sõitvaid jalgrattureid ning loovad rohkem võimalusi inimlike eksimuste heastamiseks — olgu eksijaks jalakäija, rattur või autojuht.
5.3 Tee laius ja geomeetria mõjutavad sõidukiirust.
Tänava laius, sirgus ja avatus mõjutavad otseselt juhi poolt tajutavat ohutust ja mugavust, soodustades kiiremat sõitu, kuna juhil puudub ruumiline või füüsiline vajadus kiirust vähendada. Seevastu kitsamad sõidurajad, kurvid, äärekivid ja haljastus loovad visuaalselt ahendatud keskkonna, mis suunab juhte intuitiivselt aeglasemalt liikuma.
5.4 Visuaalsed ja füüsilised vihjed aitavad kiirust kontrolli all hoida.
Teekattest erinevad materjalid, kõrgendatud ülekäigurajad, künnised ja muud liiklust rahustavad elemendid annavad juhile selge visuaalse ja füüsilise signaali, et kiirust tuleb vähendada. Need vihjed loovad keskkonna, kus kiire sõit muutub ebamugavaks ja kus tajutav kiirus vastab tegelikule turvalisuse vajadusele.
5.5 Ruumilised sekkumised mõjutavad kiirust enam kui ainult liiklusmärgid.
Füüsilised kiirust alandavad elemendid, nagu kiirustõkked, kitsendused ja tõstetud ristmikud, on tõhusamad kui ainult liiklusmärgid, sest need sunnivad juhte kiirust vähendama, vältimaks ebamugavust või sõiduki kahjustamist. Ka optilised elemendid nagu erinevad teekatte värvid, haljastus ja tänavamööbel tekitavad visuaalse surve kiirust alandada.
Uuringud on näidanud, et paljud juhid ei järgi kiirusepiirangu märke, kui puudub füüsiline või tajutav vajadus kiirust alandada.
5.6 Jalakäijate ja ratturite ohutus sõltub otseselt sõidukiirusest.
Mida suurem on sõidukiirus, seda väiksem on juhi reageerimisaeg ning seda raskemad on võimaliku kokkupõrke tagajärjed. Seetõttu peavad suurema jalgsi ja rattaga liikujate osakaaluga tänavatel kiirusepiirangud olema lisaks liiklusmärkidele ka füüsiliselt tajutavad. Tõstetud ülekäigurajad, eraldatud rattateed ja visuaalsed teekatte muutused aitavad juhil alateadlikult kiirust vähendada, tõstavad tähelepanelikkust ja suurendavad ohutust.
Kokkupõrkel 50 km/h sõitva autoga on jalakäija tõenäosus ellu jääda 50% ja 30 km/h sõitva autoga on jalakäijal ellujäämisvõimalused juba 80%. Linnalises keskkonnas tuleb eelistada ohutust läbilaskvusele ja kiirusele - madalam sõidukiirus päästab elusid.