Uue asumi tänavavõrgustiku struktuuri planeerimine on sajanditepikkuse suure ruumimõjuga otsus, mis jääb loodavat linnaosa sisuliselt sümboliseerima ja läbi põlvkondade praktiliselt mõjutama. Iga uus linnaosa või asum vajab tänavaruumide mitmekesisust ja eripalgelisust.

Uue tänavavõrgu loomise üldised alused

• Suurema osa tänavatest moodustavad nii praegu kui tulevikus olemasolevad tänavad, kuid aega-ajalt on põhjust kavandada uusi tänavaid ja terveid asumeid koos tänavate ja muu linnaruumiga. Iga uus tänav on potentsiaalselt kvaliteetne avalik ruum piirkonna elanikele ning nende ruumilise kvaliteediga tuleb algusest peale vaeva näha.
• Olemasolevad vanad tänavad annavad tihti asumite planeerimisel inspiratsiooni ja eeskuju, aidates vältida ruumiraiskamist ning liiga tehnilisi ja üksluiseid ruume. Vältida tuleks uute kavandatavate tänavate liigset laiust, mis juhtub väga lihtsalt, kui erinevad soovitavad ja vajalikud tänavaelemendid kõrvuti paigutatakse. Lahendusi on enamasti otstarbekas omavahel kombineerida või struktureerida kavandades nt väga kitsaid tänavaid ja avaraid platse.
• Tänavavõrk tervikuna väärib juba oma piiride joonistamisel põhjalikku professionaalset ja loomingulist tööd, vajadusel ka arhitektuurivõistlust. Sõltuvalt olukorrast võib seda rakendada läbi üldplaneeringu, detailplaneeringu, struktuurplaani, tänavaplaani või muu protsessi.
• Juba ülesande püstitamisel ja planeerimisel tuleb eeldada ja eesmärgiks seada, et tänavavõrk pole üksnes liikumiskoridoride võrk, vaid kogu elukeskkonda siduv avalik ruum.
• Suuremate taristute ja võrgustike kõrval tasub juba planeerimisel luua peenemat avalikku ruumistruktuuri, tavapäratumaid ruume, väiksemaid läbipääse, platse ja muud, nähes väärtusena ruumis kõike füüsiliselt olemasolevat või kultuuriliselt tavapärast, mõtestades ka seoseid olemasolevate ja loodavate hoonetega. Kui nende teemade lahendamine on planeerimisotsuseks liiga täpne või valikuvõimalusi piirav, siis on mõistlik neid planeeringus sõnaliselt kirjeldada ja/või anda ka paindlik üldlahendus graafiliselt.
• Tänavavõrgustiku kavandamisel tuleb lähtuda kogu kontekstist, maastikust, reljeefist, ümbruse olemasolevast ja kavandatavast hoonestusest, funktsioondest ja kasutajatest.
• Tänavavõrgustiku kavandamisel on asjakohane visioneerida koos planeeritava ümbrusega loodavat liiklusväärtuste ja kohaväärtuste struktuuri, nähes seoseid ühistranspordisüsteemi ja kogu ümbritseva linna võrgustikega, luues seejuures suurte ühenduste kõrval ka pisemaid kodutänavaid, jalakäijate läbipääse ja platse ning kogu avaliku tänavavõrgustiku jalakäijasõbralikku tihedust.
• Uue tänavavõrgu planeerimisel on mõistlik planeerida eraldi liiklusvooga tänavad, mille lahendus ja asukoht tagaksid liikluse (sh ühistranspordi ja rattaliikluse) sujuvuse vältides katkestamist liigsete ristumistega, samas tagades jalakäijakesksuse suurema kohaväärtusega tänavalõikudel. Liiklusvoo sujuvuse tagamine algab asula linnaehitusliku struktuuri, tänavavõrgu ja maakasutuse terviklikust planeerimisest. Otstarbekas on tänavaruumi esialgne üldine terviklahendus, hõlmates ka maa-aluste tehnovõrkude ruumivajadust, läbi töötada juba planeerimisel koos maapealse ruumi, haljastuse, hoonestuse ja muuga, andes kokkulepitud aluse edasisteks täpsemateks lahendusteks.
• Tänavaruumide asjakohane laius ja ruumivajadus on üldjuhul seoses eeldatava kasutajate hulgaga, mis omakorda on üldjuhul suureneb koos tänavaäärse hoonestuse mahu ja kõrguse suurenemisega.
• Tänavate maa-ala määramisel on asjakohane lähtuda suurusjärgulistest proportsioonidest, mis lähtuvad giidi baasväärtustest ja põhimõtetest. Suurusjärguliselt võib (2/3 muudele hüvedele peale mootorsõidukite sõitmise) uue avaliku tänavaruumi laiuse ligikaudseks mõõduks pidada ühendustänavatel vähemalt 20m (tänav väiksema kasutajaringi või asula korral) - 40m (esinduslikum tänav või suurem tänav nt 4 sõidurada), jaotustänavatel keskmiselt 20m ja kodutänavatel 5-15m, kuid neid mõõte ei ole mõistlik jäigalt rakendada, pigem varieerides ja mängides nende arvudega kogu konteksti põhjal. Kitsamate tänavaruumide korral saab jaotus- või ühendustänavaid kavandada ühesuunaliste paaridena.
• Tänav on olemuselt ühine ruum. Kui ajaloost tulenevalt on tänavaruum osaliselt või täielikult eraomandis, siis avalik sektor peab otsima võimalusi ja kokkuleppeid, mis tagaks avaliku kasutuse kindlalt kestva toimivuse.
• Tänavavõrgustiku ruumilahendus peab suutma tagada ühise ruumi kestliku tuleviku, sealhulgas:
• Liikuvusvajaduse rahuldamise kõikidele liikumisviisidele.
• Juurdepääsu ja peatumise vajaduse eri kohtadele ja liikumisviisidele.
• Sotsiaalse- ja viibimisruumi toimimise
• Rohevõrgustiku ja elurikkuse hoidmise, toimimise ja tugevnemise
• Tehnilise taristu toimivuse ja hooldatavuse
• Võimalikult looduspõhise toimivuse sademete, tuule ja päikesega
• Tänava pikaajalisuse ja kestlikkuse, sh mõistliku korrashoiu.
• Tervisliku elukeskkonna
• Kliimaeesmärkidega arvestamise ja kliimamuutustega kohanemise
• Majandusliku efektiivsuse

Riigimaanteed ja külatänavad

Kuna paljud riigimaanteed on ajalooliselt kujunenud külatänavatest, siis näeme, et läbivad nad lisaks linnadele ka väiksemaid aleveid ja alevikke. Avalikkuse ootus on ühelt poolt, et maanteedel on suuremad kiirused, et lühendada sõiduaega. Teisalt on kohalike elanike ootus, et asulas oleks ohutu ja näiteks lapsed saaksid ohutult teed ületades kooli. Sellistes vastuolulistes olukordades tuleks lähtuda nõrgima teekasutaja vajadustest ning keskkond vastavalt kujundada. Kiirus ja ajasääst ei tohi olla tähtsamad kui inimeste ohutus. Normide puuduseks on konteksti käsitluse puudumine. Eeldatakse, et maantee ei ole tänav, see ei toimi juurdepääsuna ning selle ääres ei ole vahetut asustust, kuid asulates see nii ei ole. Paljud maanteelõigud on ja jäävad asulaid läbima ning lahenduseks saab olla vaid lubatud sõidukiiruse vähendamine ning koos sellega linlikuma tänavaruumi kujundamine.

Teatud juhtudel võib olla vajalik ja põhjendatud maantee muutmine tänavaks, alandada kiirust, lisada ristumisi, juurdepääse ja teenuseid. Selline muudatus peaks toimuma üldplaneeringu või muu laiema kokkuleppe alusel (mitte üksiku kinnistu omaniku soovil) ning peab olema selge, kuidas kõik vajalikud teede funktsioonid lahendatakse ning millises järjekorras. Tänavaruumi giid annabki üldised alused ka maanteede asulaid läbivate lõikude projekteerimiseks ühendustänavatena. Maanteede ja tänavavõrgu liitekohad (üleminekud) ei pea sugugi olema linna või aleviku kui asustusüksuse piiril, vaid konteksti arvestavalt loogilise koha peal.

Üks võimalus on ka asulatest möödasõiduteede rajamine, et maanteel oleks tagatud ootuspärane homogeenne sõidukiirus ning asumis elanike ohutus. Möödasõiduteid on ka palju rajatud, kuid kõikjale ei ole neid mõistlik teha. Möödasõiduteedel on ka sotsiaalne mõju, sest väiksemates asumites võib koos ümbersõiduga kaduda ka klient. Eelnevast tulebki järgnev probleem, et kui on rajatud möödasõidutee, siis kiputakse selle äärde rajama uut maakasutust, mis muudab möödasõidutee jällegi “tänavaks”. Näiteks Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee Tartu ümbersõidu lõigu äärde avati 2004 aastal Lõunakeskus. Selle tulemusena ummistati kahe maantee ristmik ning halvendati liiklustingimusi ümbersõiduteel. Analoogseid arenguid leiab kõikide linnade ümber või möödasõiduteede äärest. Seetõttu tuleks möödasõitude rajamisel säilitada ajaloolised asulaid läbivad liikumisteed peamiste ja intuitiivsete liikumisteedena (kuid aeglase liiklusega) ning ümbersõidule suunata kiirustajad ja raskeliiklus.

Ameerikas on kasutusele võetud mõiste stroad (street-road), mille eestikeelse vaste võiks olla “teenav” ning mis on maantee, millele on külge poogitud maakasutus või linnatänav, millest on püütud teha maanteed. Sõltumata sellest, millises järjekorras on keskkonda kujundatud, selline tee on äärmiselt ohtlik ja inimvaenulik. Maanteed on regionaalpoliitiliselt väga oluline ja tähtis hüve, mida tuleb kaitsta ja ka arendada. Seetõttu on vajalik, et kõigil planeeringute tasanditel on selgelt määratletud teede funktsioonid ning seosed maakasutusega. Planeering peab kaitsma maanteed pealetungiva maakasutuse eest ning samuti tuleb kaitsta asumeid maanteede eest.